Maire:
“Mika ma seda teen?”
Andrus:
“Ära siis mine…”
Sõnatult panen kompsud autosse, et Ülenurmele sõita, kust meie suur seiklus alguse saab.
3,5 h möödub kiiresti, juba me avastame ennast praamileminekut ootamas. Kuna samal ajal toimub ka Hiiu folk, siis on järjekorras igasuguseid – nii konkurente, lõhnakuusenuusutajaid, kui tuulest viidud tüdrukuid.
Tuul on võimas. Loodame, et ühtegi punkti mandril pole. Õhus on ärevust…
Kuskil kümne paiku õhtul jõuame ööbimiskohta. Tegu on magalaks ümberehitatud garaažiga. Õnneks on see seest suurem, kui väljast.
Oleme Siretiga suht väsinud ja kolime õige varsti oma “krematooriumi” lae all ja jätame Heleni härra Greyga omavahele.
Uni oli hea. Otsustame minna linna hommikust sööma. Helen ja Andrei teavad kesklinnas ühte head ja imearmsat kohvikut. Saiakesed ja kohvi maitsesid imehead. Mida veel osata tahta.
Aeg tiksub halastamatult sekundeid stardi poole. Loeme Heleniga oma geelid üle ja võrdleme maitseid… Seadistame Andreiga suure hoolega odomeetreid. Minu oma saab korda. Kõik sujub.
Õhtusöök, ehk meie lõunasöök kujuneb vaatamata ilusast, hubasest Rannapaargu kohvikust idiootlikuks. Tellimust esitades küsib Siret igaks juhuks, et kui pikk on ooteaeg. Vastatakse, et me oleme esimesed paberid köögi seinal, seega kiiresti.
Kui meie Siretiga 45 minuti pärast oma pasta kätte saame, on Andrei veel päris rahulik. Tunni ja 15 minuti pärast mitte enam nii väga:) Toit oli iseenesest maitsev ja keegi õnneks söömata ei jäänud.
Otsime veel oma stardinumbrid ära. Tädi palun üle vaadata võistlejate nimed, et kas kõik võistkonna liikmed on olemas. Ma soovitan tädil seda pigem hommikul küsida…:P
B-raja start on 22:40. Näeme ka A-raja starti. Peki Tiit pani esiridades padavai rullikutega metsa poole.
C-raja starti saatev ema kallistab kolme last ja rõhutab, et peaasi, et te metsast välja tulete.
Rattad tuleb rattaalasse jätta. Helen otsustab enne veel oma odomeetri pildituks teipida:)
Start on jooksuetapile. Väike närv on ikka sees.
Kristi on xdreamile truu nagu koer peremehele, mitte ühtegi vihjet. Ma arvan, et Helen kooli ajal ei aidanud Kristil spikerdada ja see siin on nüüd Kristi kättemaks… Isegi suured summad ei muuda tema meelt.
1 minut stardini. Kaardid lahti. Mitte essugi ei saa aru… Pekki-kõik aetakse lahku!!!
Esimene ülesanne on kaarditükikeste lõikamine ja puzle kokkupanek.Juba tasub ennast ära minu piiiisikene paanitsemine enne starti (olin vist 5 või 6 erinevat Hiiumaa kaarti kaasa võtnud). Lõin Eero Nõmme puhkemajast kaasahaaratud turistika asfaldile laiali ja punktide märkimineläks suht edukalt.
Hakkasime järjest punkte otsima. Väljas oli nagu paugupealt pimedaks läinud. Ja jube me leidsime ennast mingist traataia august läbipugemas ja saime ka varba märjaks. Esimesed kolm punkti leiame hästi, aga siis tuleb esimene ämber – plekist ja lilleline… Paneme kohe teele jõudes vasakule ajama. Oleks pidanud ühe tee võrra edasi minema. Aga neid Olekseid jagus meile sellel ööl veel rajale päris palju…
Viimastesse punktidesse joostes tulid juba rattaetapi omad vastu. Neid ei olnud mitte vähe… Eelviimases jooksuetapis, peale seda kui üks tädi küsis, et kas esimene punkt on võetud, saime me valgustatud… 1A, 2A, 1B, 2B, 1C, 2C – pagan, neid tuleb ju järjekorras võtta.Noh ütleme nii, et jumal kaitseb lolle ja joodikuid. Õnneks olime ainult ühe punkti võtnud vales järjekorras. Ühesõnaga tegime Tallinna kivileronimise case jälle ära, sest pidime nende kartulivagude ja krokodill-tigude juurde veel korra tagasi tulema.
Ongi kõik – uskumatu. Ja nüüd rattaalasse. Ülesanne odomeetri abil sihtpunktidesse jõudmine. Kui esimene lõik läbitud, sain aru, et mu odokas näitab aiateibaid… ja mis kõige parem – Heleni oma ka. Igasugused karvased ja sulelised lendasid peast läbi. edasi läks sõit tunnetuslikult. Ütleme nii, et mulle see tunne üldse ei meeldinud:)
Neljas punkt oli padrikus. Juhatati 80 m metsa ja mainiti, et need rattad, mis siin maas lebavad, on juba väga pikalt oma peata ratsanikke oodanud…
No ja sealt me läksime – bingo loto, aga punkti me leidsime. Aga – kus pool on rattad???
Me olime seal nii keerutanud, et ei saanud enam midagi aru. Ja nüüd algasid filmi Siin me oleme kordusvõtted. Üks vanem, fliisis ja Marati pükstes meesterahvas pöördus meie poole ja küsis Helenilt, et kas me otsime punkti. Helen vastas, et tahaks ratasteni jõuda. Papi siis seepeale, et kas meil kompass on? Järgnes piinlik vaikus. Seejärel hõikas ta, et tulgu me tema järgi. Härra Gandalf tõstis sõrme püsti, mõõtis tuule suunda ja pani ajama. Meie kolmekesi tema sabas. See oli elu koomika. Jõudsime teeni, mis oli mulle tuttav. JA SIIS!!!
pöörab papi ringi ja ütleb – EI, valesti sai. Ja paneb padrikusse tagasi, Helen tema järel. Pahviks löödud, aga jooksin Helenile järgi. Peas käis erinevaid vahvaid mõtteid sarivägistajast, kes meid oma onni meelitab…
Õnneks peale mõningat limbotantsu kuuskede all, vahel, ümber, keskel olime me asfaldil ja rataste juures. Peaaegu finiši tunne oli!
Papi seletas, et siit edasi ja vasakule tuleb siht ja olemegi 5-ndas punktis. Kui sõitma hakkasime, siis elgus peagi, et see on suht mõttetu üritus, see punkt leida.
Otsustasime, et läheme 6-ndat otsima. tagantjärele mõeldes oli see meie puhul hea otsus. Lohutas vaid see, et mingi naiste tiim otsis ka seda punkti, kuid nemad orienteerusid üldse vist mingit omaa kaarti mööda. Ohkasin kergendatult, minust on veel hullemaid orienteerujaid.
Et siis 6-s punkt. Lihtne-lennujaama tee – tee ja majakese ristumiskoht. Legend-kaeve.
See majake osutus kirikuks… Kirikuks, kust kostis kell 2 öösel jumalateenistust, kirikulaulu või mis iganes see oli. No mul keeras ikka ülemisel korrusel riiulid sassi.
Seda veel eriti peale seda, kui Helen VIST ILVEST nägi. Rõhutaksin mõlemat sõna eraldi-VIST, ILVEST.
Niisiis-vist ilves, kirik ja meil on vaja leida kaeve…
Üks võistkond juhatas meid mingi tee pervel oleva madala posti kaudu punkti otsima. No arvake ära, kas selliseid poste oli üks või rohkem…
Kuna olime minu kujutelmas surnuaial võistkonnana hargenud, siis mõtlesin, et käin kõik postide ümbrused siis läbi.
Padrik, rada lähebvahelt läbi, siin on kõvasti joostud. Siin peaks punkt olema. Kirikulaul kostub kõrvu, Heleni vist ilves… võtan maast roika, juhuks, kui keegi tahab minuga seal tutvust teha.
Huhh, ongi punkt. Helen ja Siret ka kohe tulid. Tehtud!!! Me saame siit minema!!!
Seitsmes punkt-lihtne. Alles valges nägin, kui suured kivid seal punktis olid, öösel nägin vaid orienteerumislippu. Vahetusala valvur tervitas meid kaasatundva häälega.
Jooksuetapp – 4 punkti 5-st. Ükski punkt pole meie orienteerumistaseme punkt st teed mööda punkti ei saa.
Selle koha leidsime kergelt üles, kust tuli metsa keerata. Aga üksik kivi keset padrikut-see tundus juba täna öösel korra läbitud teema.
Otsustasime, et üks jääb “kaldase” ja teised sukelduvad, See Valgas äraproovitud Kerdi tehnika toimis selle meeskonnaga suurepäraselt.
Teised punktid polnud ka elurasked, kuigi tõdesime, et kasulik on vahel lihtsalt seista ja oodata kuni kaasvõistlejad halastavad ja meid punktini juhatavad. See oli 100% Sireti punkt!
Jätsime vahetusala valvuri nukralt maha – lahkusid peaaegu viimased ratturid. Üks C-raja meeskond jäi veel vaid meist sinna maha. Teised rattad olid kõik kuhugi kadunud?!
Joonorienteerumine. B-rada sõelub meile ratastega vastu… Hea, et ma siis ei teadnud, kui palju me neist maas olime:)
Korjasime 2 punkti joonel suht edukalt. Rõhk taaskord sõnal suht, sest tegime päris palju sheikimist (krt läks valesti – lähme tagasi – oota – ei, see oli ikka õige tee – lähme tagasi).
ja sealt ta tuli – minu puuga pähe hetk!
No mina aru ei saa, mis krdi jõnksu me tegime. See koht kaardil ei ole mul isegi selge peaga arusaadavaks saanud. Se hetkel, kui me kellegi koduõuelketsijälgi tegime (uduõrn lohutus oli vaid see, et me polnud ainsad olnud). Arvasin endast ikka nii nagu ma arvata ei tahaks… Heleni küsimise peale – kas kõik on ok-palusin ma endale lihtsaltpisut vaikimisaega. Välja me sealt saime ja 15-sse punkti jõudsime.
Lisaülesanne – mis mulle iseenesest väga meeldis oma olemuselt (NB! enda jaoks – googelda, mis loom on dott! Ma kardan, et see on mingi kaitsevarjend, aga piinlik on ka kui KV-s töötavana ma seda ei teaks… aga nä… ei tea ja ei tea veel ka praegu kirjutamise ajal).
2 maja – lagunenud nõukaaegsed “häärberid” tuli läbi tuhrata ja kaardi fragmente otsida. Saime sealt jooned oma kaardile. Kolmanda joone ristumiskohad andsid meile 2 punkti, mida pidime hiljem võtma.
Daa – üks punkt on SAAREL. Hiiumaal on saar. Saar – saarel. Pilliroog oli kõvasti üle pea – tegime endast Väleki nooled ja pugesime läbi. Meri oli põlvini (kaardil on see koht Sääre nina-juhuks kui kunagi tulevikus otsite ujumiskohta Hiiumaal:p). Ja see saar, mida me otsisime, oli meist 100m kaugusel. Tegime siis baywatchi ja kalapediküüri.
See oli koht, kus maitses geel hea. Otsustasime, et pulgakommid jätame kanuu jaoks.
Ratta seljas teadvustas Helen, et 8 tundi on täis ja tema kell võttis TIME OUT.
Helen – kui me juba tegijad oleme, siis sponsoritelt nõuame esimesena kella, mis vähemalt 12 tundi vastu peaks. Või tegelikult… – kui me tegijad oleme, siis tegelikult käib see 8-tunni kell ka. Hea küll, las kell olla, parandame edaspidi oma vormi 4 tunni võrra;)
Jeee, kanuu ehk kandle punkt:p Kristi pidi meid ootama. Kristi ja magab!!!! Mis mõttes??? Meie otsisime teda nii kaua ja tema-läheb magama. Siret koputas autoklaasile Kristile tervituseks. Kristi näol olid korraga viha, üllatus ja rõõm.
Ja hetk hiljem oli sama emotsioon meie nägudel – viha, üllatus ja rõõm. Kanuud ei toimu!
Tuli võtta 3 jooksupunkti. Mina olin sigaõnnelik selle variandi üle. Helenil jäi taaskord 3-kesi kanuus käimata. Ju siis pole selle suurusega grupikanuu sulle lihtsalt ette nähtud:p
Jooks läks ludinal – meie maratoonor näitas taset ja lippas nagu noor hirv kadakapöösastes. Meenutuseks – see tanklapunkt oli tegelikult väga stiilipuhas. see oli kuskil aastast 1978, siis kui mina sündisin. Nii vana. Mhh, mitte mina vaid tankla.
Tagasitulles ootas meid lisaülesanne, kus saime ilusasti detailidest ruudu kokku, aga 1 “klots” jäi üle. Otsast pihta! Lõpuks saime sealgi oma piiksu kirja. Tore punktirahvas oli seal tegelikult!!! Aitäh, et meid ära ootasite:)
Nüüd rattaga tagasi joonte ristumispunkti otsima, mis pidi olema meie joonistuste põhjal sadamas. Müttasime seal omajagu, mida polnud, seda polnud ja me ei leidnudki seda punkti!!! Minu elamus seal oli üle raudsilla ronimine-oh mind foobikut, aga nä, mis võistlus inimesega teeb. Selle punkti õppetund siis, et ehk peaks joonestamises mõne eratunni võtma:)
Nüüd jäi põhimõtteliselt finišisse sõita. Veel 2 punkti ja Kärdla keskväljakult me ennast leidsimegi. Andrei oli ärganud ja ootamisest tüdinud, kui siiski rõõmus, et ei pea üksi mandrile tagasi minema.
Viimane lisaülesanne oli Kärdla tuletõrjetornis – all kolm jalkapalli kaenlasse ja Siret suundus kõrgemate sfääride poole, et tornist pallid allolevatesse jalkaväravatesse visata. Aeg muudkui läks. Küsisime korraldajalt, et kas tornis on võimalik ära eksida? Et äkki pistab Siret hoopis korstnast ea välja?:) Tegelikult oli seal olnud pisike ruut, kust Siret pidi koos kolme palliga ennast läbi pressima. Kolmas vise pihta ja jälle tehtud. Kunksmoori tantsu tahtsin teha. Piiks kirja ja finiši poole.
Hurraaaa!!!! Tehtud!!! Aeg 11 tundi ja 40 minutit. B-raja eelviimased:P
Mahalugemisel küsiti et kus me viimase võistkonna jätsime?:)
See ongi see tunne, mis ma sellistel üritustel käin – tohutu eneseületus, tohutult absurdsei olukordi ja tohutult positiivseid emotsioone.
Kojusõidul andis väsimus endast märku. Helenil olid juba saunamõnud merell ja Siretil oli tee jääs:) Praamil oli koeri sama palju kui inimesi (no peaaegu) -kes oli omanikuga copy-paste, kes värises nagu haavaleht ja kes kiunus nagu elu suurima pissihäda käes.
Kuskil kaheksa paiku jõudsin koju. Laste laagriasjad kõik pakkimata… Kell 24:00 lõpetasin. Pulgakommid panin neile laagrisse kaasa…
Magama läksin, siis tundsin nagu oleks mul ikka veel kiiver peas…
“Miks ma seda teen?”
🙂