Nii palju vahvaid üritusi juhtub, et kõike ei jäksa jäädvustada
Seekord lubasin endale, et panen meie seiklused “raamatusse”.
Siin see on – viis vanderselli Itaalia autotripil:
Alapealkiri 3+5
Et kõik ära rääkida, tuleb alustada…
Seekord alustasime ettevalmistustega eriti vara. Oi ei, mitte et me trenni teeks või midagi. Tellisime lõpukleidid, millele isegi Maksu- ja Tolliamet põhjaliku pilgu peale viskas:)
Andrus oma autot seekord meile laenata ei raatsinud-rääkis midagi pekkis mootoririhmast ja slikkidest rehvidest. No eks ta polnud veel eelmisest xdreamist saadud traumast toibunud:p
Aga siis- minu Helmi keeldus kategooriliselt endale päitseid pähe panema laskmast ja katuseraamiga ligi ei lasknud. Tund enne väljasõitu!!! Egas midagi… kasutusele läks siiski vana sissesõidetud suksu vaatamata kõikidest kiiksudest.
Meie manager seekord kaasa tulla ei saanud, kuid see-eest seisis selle eest hea, et meil võimalikult hea oleks:) Aitäh sulle Andrei!
Pakkisime kergelt kaame Heleni autosse (ma ei tea, mis tal selle auto vastu oli) ja KOHE diislit tankima, sest mul on mälu nagu äädikakärbsel 0,0007 sekundit. Seni kuni Aivi oma maist varandust autosse taris, väisasin Haage tanklat, kus mul olid shansud jälle mehele saada:) Värskelt Soomest naasnud kutid rolleriga, urrrr…
Kuna ürritus oli seekord riigi teises otsas, siis et vältida starti hiljaksjäämist, hakkasime juba reedel sõitma. Valisime Navi soovitusel lühima teekonna (mis õnnestus meil ajaliselt kõige pikemaks venitada (aga see ei üllata enam meid endeidki)). Neli tundi kõhulihaste trenni ja olimegi kohal. Teel arutasime, et meile oleks vaja rajale ühte Tädi ÄPPi (Kuuse Lembitu emast sugulast), kes meie teekonda käreda häälega kommenteeriks: “Kuhu te nüüd lähete?” Panite jälle mööda!” “Siin ei ole enam ühtegi punkti-te olete finishis!” jne. Aivil käpp sees, lubas arendajad ette võtta:)
Vahel oleks tahtnud küll silmamunadele klaasipühkijaid, sest pilt oli naerust ähmane. Seetõttu tunduski, et olime juba vahel Rakveres, Iisakus, Järvevana teel ja Aafrikas.
Kell 23 olimegi kohal.
Reklaamipaus:
Kui keegi otsib majutust Haapsalus – siis kuue käe ja 30 varbaga soovitame Siili puhkemaja. Siilitädi Tiiu oli ülihoolitsev ja armas. Siinkohal veelkord suur aitäh talle!
Kuna väsimus kiskus kreeni, siis varsti magasime õndsat und.
Hommikul koheselt algas meie selfimaraton – maja ees ja maja taga:
Siiliromantikud
Lennuilma testimas
Minek
Salomoni reklaamjalakesed
Hea, et starti jõudsime:) Selgus, et meie SI pulgad ei vasta raja keerukusastmele, tuli rentida. Ikka veel ei anna me alla ega lähe C rajale. Veel mitte.
Helen tegi stardis kosmonautikat soojenduseks. Väike Salomoni reklaamselfi ja start!
Kõigepealt algas Haapsalu linnusemüüride vallutamine-hordides võistkondi tungles müüridel. Meie… jälgisime ja kuulasime hoolega – kes-kuhu… nagu ikka;)
Loogika polnud meid seekord maha jätnud. Trajektoor paika ja liduma- 8 jooksupunkti. Kuna ikkagi viimane etapp sellel aastal, siis otsustasime üritust täiega võtta ja ei visanud ninaga ka veepunktile. Enne jälgisime pisut muidugi, kui pikad on reaalselt noormehed, kes enne meid veest välja kahlasid. Silmamõõdu järgi vesi üle strateegiliste piirkondade ei ulatu, seega minek.
Paat! Peale seda kui kuulsime uudist Kohvri:p röövimisest – leidsime, et kõige tähtsam on leida paat! Olemas! Helen muidugi leidis lisaks veel valusa traadi…
Aivil veel sokk katki ja vill kannas.
Edasi kiskus asi spordiks- jalg oli kerge ja punktid jooksid vat et ise sülle. Rattaalas viskasime Heleniga soojendusdressi maha. Rongiülesanne oli huvitav- huvitavam oleks muidugi siis kui ma saaks siia kirja need mõtted Aivi peast, kes ühel hetkel (mingis kitsas kangidega konservipurgis) otsa ringi keeras ja välja tormas.Tema silmist oli näha, et ta palus ajalool sellest vaikida. Jaaa, ega see juhtimine (kangijuures olek) kerge pole;)
Edasi! Aivi rattal hakkasid käigud streikima. Tegime vahetust, sest eks tean paremini, kuidas sellist vana isast taltsutada. 53, 54, 55 tšekk!
Džuudopoiss uurib asja;)
Ja siis tuli ära! Rehv puruks. Esimest korda kogu meie xdreami ajaloos. Tavaliselt ma ei ropenda, isegi mõttes mitte. Onju;) 17 punktis tuli pöial püsti visata ja hääletama hakata. Abivalmid tüdrukud korraliku tagavaravarustusega tiimist numbriga 286 laenasid meile kummi. Ma saan hakkama vahetusega, no pean saama, ma olen ju näinud…või siiski mitte…
Sügav kummardus Kalamaja seenioridele abi eest! Poisid olid kummiga osavad- eriti arvestades, et suutsid vihmaussist boamaojämeduse sisekummi välja puhuda:) Tänutundega dzuudopoistega õhtune deit kokkulepitud, jätkasime võistlust. St vähemalt seeniorid tundusid võistlevat või vähemalt innustunult punkti otsivat.
Sõitsin siis… lausa kuskil 50 meetrit sõitsin ära, kui kumm jälle vuss tegi. I´m fine, I´m fine…
Vahel on ikka hea, kui jäär oled. Ajad sarved sirgu ja sõidad ka katkise rehviga. Läbi häda vänderdasin Kiltsi lennuvälja teise otsa. Ainus rajalõik, kus oleks teoreetiliselt saanud kiirust arendada… Arvan, et tegin rajarekordi aeglussõidus.
Kus häda kõige suurem, seal Inglid kõige lähemal:) Neilt siis teine varukumm.
Seeniorid aktsioonis vol 2
Katki, kõik kumm on katki…
Teist korda kumm vahetatud, saime edasi minna. Üks seenior teadis täpselt kus üks punkt on. See legendi järgi “väga suur vana maja” ei tundunud küll “angaari eesavana”, aga vahet pole. Piiks-piiks ja 58 punkt käes.
Tekkis õhkõrn lootus jõuda kanuusse. Palgihunniku juures väike selfi ja edasi.
Kes palgile ei roni, see punkti ei saa
Siin ei ole kala…
Helen sai ennast ületada ja muuseas jõge ka. Kaks palki olid selleks ajaks kui meie sinna jõudsime juba pea et vee all.
Edasi tuli leida parimaid võimalikke variante et vähim kogus trahvipunkte koguda. Mina läksin oma ellipsikujulise ja hüpervibreeriva rattaga 22, Helen, Aivi rattaralli punkti lantima.
Rügasin mingit pikka sirget kergliiklusteed, mille otsa võis aimata… Mingi vanaema sõitis turukorviga rattaga mööda, lapselapsed kolmerattalistega sabas. Tädi muretses, et lapsed sabas püsiksid. Minu jaoks oli nende tempo liig, mis liig…
Sadulas istuda ei saanud, sest siis oli veel hullem sõita. Kes on spordiklubis spinnis püstijalu raskeima raskusega ratast vändanud, need ehk aimavad seda naudingut. Joosta oli veel hullem, sest eelmise päeva naerukrambid olid nüüd issjase kombel jalgadesse löönud.
No ära ma vänderdasin. Lõpuks polnud isegi häbitunnet enam ammulisui vahtivate möödujate ees:)
Mina kaarti ega legendi lugeda ei suutnud-lihtsalt padavai Aivi ja Heleni järel kanuualasse. Kontrollaega jõudsime! Vahel on kasulik lõpus olla, jääb pool piina olemata. Sõbralik soovitus kaldast minna kahekesi, kui me vagusid vette künda ei taha. Raskeim last üle parda ja nii ma seal neile kaldast lehvitama jäin. Lonkisin tagasi rattaalasse, et jalgu sirutada. Pööritasin silmi, kui Kristi küsis, miks me kanuusse joostes läksime, et me olevat ainukesed… Rõhutan veelkord- me keegi pole kaitstud selle eest- millal kellelgi miski kiiks välja lööb. No meil lõi seekord tähelepanuvajadus. Okei, tegelikult oli see solidaarsus ja kaastunne mu sõpradelt, kes halastasid, et ma oma vokist korrakski maha sain. Muahh!
Edasi siis rollingride. Aivi rullima ja meie Heleniga katsetama, kui hästi veel üks ratas kahest tervest vastu peab. Pidas! Eks see suht seksikas vaatepilt oli;) Oleks teadnud, oleks sildi “lai veos” Pee peale kleepinud. Nii ma seal siis konnaharjutust tehes väntasin, Helen pulga peal. Juhitavus ja nähtavus olid nullilähedased- edasi liikusime inertsist.
Leidsime väääikese pingutusega mõlemad puupunktid üles (ma ei tea kuidas 33A-d oli võimalik legendi järgi rullid jalas võtta???). Aga eks mul ole heledad triibud ka juustes ülekaalus. Tagasi vändates peatas üks vanem vene papi ja pakkus, et VAM PAVESTI? Ju oli lummatud meie tagantvaatest ja ajas gaasi ja piduri segamini ja et ennast vabandada, siis pidi midagi küsima. Mul niigi tegemist et teel püsida-kilkasime et NENADA ja nii ta läks.
Segasime oma tagasijõudmisega Aivi piknikku.
Piknik
Igav liiv ja tühi väli
Otsustasime oma viimaseid jõuvarusid säästa õhtuseks lõpuürituseks ja otsejoones finišisse sõita st mina kahe rattaga ja Helen joostes.
Õnneks jäi meie siilipesa tee peale ja jätsin oma ratta suurima röömuga sinna häbenema. Arvan, et sellist finišit polegi varem tehtud-tandemfiniš- Helen pulgal. Ehh kahju, et sellest romantikast keegi pilti ei teinud.
Jõudsime lausa 7 minutit enne ennustatud aega ja finiši sulgemist:) Trahvi pole ka vist kunagi nii suures koguses kogunud- oma 10 tundi saime reaalsele otsa:) Ja sorry seeniorid, et teile pähe tegime… me andsime endast parima et kaotada:p
Seekord siis 3+5 seiklus (3 tundi terve kummiga ja 5 tundi katkisega). Emotsiooni rohkem kui rubla eest!
Finito
Vaprad varbud
Lõpuks sai asuda asja kallale, milleks me üldse xdreamil käime ehk siis lõpupeod:) Kuna meie finišeerisime siis kuivõitjad poodiumile astusid, siis otsustasime iisilt teikida. Nautisime sauna ja triikisime kostüümi. Aivi isegi liiga hoogsalt:P Aga ta pidigi meil lõpuks etendama rolli Imelistest, kus keegi tegelane keepi pidi propellerisse lendas:D Nagu päris!
Superwomanid aktsioonis
Kormoranidega
Kella 23 olime kohal. Laval olid libaUntsakad. Õnneks oli spordijooki kaasa võet, et reaalsus liiga valus poleks. JA õnneks olid bändipoistel ka teine kostüüm kaasas ja Kormoranid (alias Nüri Türi, kes aretasid oma nime bändi Häbelikud Mokad järgi…) läksid meile juba tunduvalt paremini peale.
Supernaised ajasid oma kuldsed botased kuumaks ja alustasid lennukatseid.
Meile nii meeldib tantsida, aga me ei oska…:p Oli tore!!! Kahju ainult, et enamus tublisid sportlasi oli selleks ajaks jalga lasknud.
Meiega võib julgelt ühendust võtta, kui soovite vihjeid energia jagamise ja prioriteetide seadmise osas:)
Otsustasime ka kohaliku klubi üle elada. Tubli Navi tiirutas meid linna mööda. Lõpuks ka kohale.
Nuuh, ütleme nii, et oleme ka hullemaid klubisid näinud. Küll vähe, aga olgu see neile komplimendiks. Kuna meil oli lennuilm ja muusika esialgu tantsitav, siis võtsime julgelt pool saali endale. Ühel A-rajakast noormehel selgus olevat sünnipäev, värbasime ta osavalt oma tiimi. Kui soovid, muretseme järgmiseks aastaks särgi ka;)
Kella 3 ajal said ka meie jõuvarud otsa. Tankisime nurgalt ühe pitsa kaasa, lubasime kuldsetele tossudele puhkust ning sõitsime taksoga pessa.
Superpapud
Lubame, et kui me nii vanad oleme, et F-rajalegi enam ei lasta, siis tuleme appi korraldama. Korraldajatele superkalli ülivaffa aasta eest!
Tagasiteel ei saanud me samuti normaalsed olla. Eriti armsasti kutsus suur ristikupõld ja Tartu maanteele olid lausa kohustuslikud selfimärgid üles pandud, millest ei tohtinud mööda sõita.
Ritsikad ristikus
Kohustuslik selfimärk
Rull and ride
Ja nüüd “How I would recruittttttttttttttttttttttt……………………..
Piiks-piiks!!! Äratus!!! Kell 6:20
Algab päev, päiksetõusust kaunim seeee!!!!
Kroonika Heleni sulest.
Laupäev. Hommikune uni tuli võimalikult pikaks venitada, sest oli juba ette teada, et kui kord unede maalt reaalsusesse jõuda, siis jõuab kohale ka see tappev palavus…
Meie tiimi mänedžer, abistaja ja transpordi eest vastutajal oli veel vaja samal päeval läbi kihutada palavas ja tolmus Elva rattaralli. Tiimi liikmed samal ajal tegelesid erinevate maiste asjadega – kes hoidis last, kes päevitas ja kes nautis Viljandis folki. Igatahes kella poole seitsmeks olime kõik koos, et startida Jõelähtmele.
Start hilines 7 minutit, kuid tee peal suutsime siiski vaatamata jäätise peatusele selle ajavahe tasa sõita ja olime stardipaigas kohal kell 9 õhtul. Ettevalmistuseks oli meil täpselt 1,5 tundi – et ennast ilusaks teha, varustus kokku panna ja veel mõned fotoshuudid teha, lisaks pakkuda fotograafi teenust ka teistele tiimidele. Kui unetu naiskond oli riietunud sobivasse “pidžaamasse” ja külge riputanud nii endale kui ka rattale igausugu valgustavaid vidinaid – peamine eesmärk loomulikult olla nähtav. Kuid nagu rajal tõdesime oli teiste nähtavus kordades olulisem, et meie ära ei eksiks ja näeksime kus punktid on.
Üllatused stardis algasid üsna varakult, kui B-rajale minejad stardi alasse sisenensid, lahendasid veel mõned A-rajal osalejad nupuülesannet. Meile see tempo loomulikult sobis, sest tark ei torma. Metsas kajas mõnus ajude ragin vastu ja sättisime ka oma ajud tööle – lootust väga ei olnud, kuna kahel meist oli puhkus ja kolmas liige oli liigse päikseannuse saanud. Seega osutus see pilvelõhkujate Sudoku oluliselt keerulisemaks kui igapäevaselt lahendatav Sudoku. Alguses oli küll mõte, et paneme miskit ära ja põrutame minema, kuid üsna kohe saime aru, et siis meil ei ole ju kellegi järel minna 😀
Lõpuks saime minema – liikumine sai mõtlesmisest võitu ja seekord võitis siiski sport, mitte ajutegevus. Liikumises kogu võlu ju seisnebki.
Kohe esimes punkti leidmiseks olime juba oma kaardi loomisega alustanud ja korraldajate antud kaardil oli meie jaoks ilmselgelt liiga lühike distants. Nii et asusime seda ikka juba kohe alguses enda jaoks pikemaks tegema. Lõpuks jõudsime esimese vesise sillaaluseni – ja seiklus algas. Peale esimest punkti tõdes meie kolmas tiimikaaslane, kes seni on osalenud ainult ühel etapil, eelmisel aastal öisel Hiiumaal, et seekord paistab ikka ekstreemsem olevat.
Seejärel jätkus seiklus Jägala joa juures, kus me ilmselgelt keerasime kihva ühe paarikese öise romantika ja ilmselgelt ei olnud antud juhul tegemist pimedas helendavate jaanimardikatega vaid täitsa ehtsate inimestega, kes hingeldasid ja valjuhäälselt punkti otsisid.
Eelnevalt olime tuvastanud, et märgade jalgade öö jätkub ja meil tuleb ületada rattaga Jägala juga ülevalt poolt. Südame põksudes astusime jõkke, keset jõge teatas Siret, et ta polegi kunagi Jägala joal käinud. Tehtud!
Järgmisesse punkti jõudsime ilma suuremate viperusteta ja seal ootas ees tuttav kollases vestis poiss, kes kurtis, et sooviks siiski rohkem sillal valves olla (eemalt kostusid hüüded ja rippusid alla mingid redelit meenutavad asjandused … aga keskendusime siiski järgmistele punktidele ja ei rutanud ette …).
Ilmselgelt osutus joonorienteerumine meie jaoks kohe alguses täiesti luhta läinud katseks – nii siis loobusime üsna varakult ja tegime targa otsuse. Kolmekesi me siiski metsa ei sukeldu, vaid vaatame, ehk õnnestub valgusvihule vastu joostes kasvõi üks punkt lähedusest leida. Mõeldud, tehtud. Punkt käes.
Järgnev on ilmselt kõige põnevam lõik kogu minu ekstreemi ajaloos – kõigepealt oli vaja teha valik, kes tiimi liikmetest läheb kõlkuma sinna redelit meenutavale trossile betoonvälja kohale. Väike arutelu – mind jäeti kohe välja, sest see silla äärelt üle astumine oli mulle juba suureks takistuseks Tartu etapil. Seega läks meie kõige julgem ja ilmselgelt ka kätes kõige rohkem jõudu omav liige – Aivi. Meil süda värises, midagi juhtus seal trossidel ja kostus hirmsat kisa, kuid pimedas oli siiski see ootamine väga pikk. Elasime suures adrenaliinijanus kaasa täiesti võõrastele võistkonna liikmetele, arvates loomulikult et tegu on Aiviga. Üks neist osutus siiski hilisemal vaatlusel lausa meesterahvaks. Aga siis korraga oligi Aivi meil selja taga ja see ilme oli …huvitav. Adrenaliini pahvak lõi meile näkku, Aivi – meie supertüdruku.
Tehtud, väike xdriimi-Aivi intervjuu rattaalast väljudes ja asusime teele järgmisesse punkti. Midagi keerulist ei saanud ju olla – aga võta näpust. Korraldajad olid seekord siis tavalise silla asemele leidnud mõnusa pika ripp-silla. Sinna jõudes oli seal korralikult sillaületajaid ja sild käis edasi tagasi nagu kiik. Aivi ilmselt ületas selle veel eelneva adrenaliini mõjul, mina sisendasin endale, et see ju ei kuku alla ….
See tehtud tuli midagi natuke maisemat. Saime korralikult kõik harjutada golfi palli lööke – pealampidega üksteisele õiget kohta kätte juhatades me seal murul pikutasime. Selle tegevuse juures oli oluliselt rohkem närvi ja keskendumist vaja, mida meil selleks hetkeks enam kellegil ei olnud.
Järgnev punkt oli ilmselgelt liiga lihtsas kohas ning me otsustasime mõne teise tiimiga lihtsalt ringi sõita. Punkt oli kenasti puu otsas ja kui seal olev mass selle avastas, tahtsid kõik kohe ahvi kombel puu otsa ronima hakata, kuid ruumi oli siiski üleval ühe jaoks. Asusin puu all organiseerima – siit üles ja sealt alla ja nii saame kõik üsna kiiresti punkti võetud. Öledud ja tehtud.
Edasi tabas meid täiesti teine kaart – oma arust sõitsime täitsa õiges suunas … kuni üks tiim teatas, et nemad otsivad juba ülejärgmist punkti sealt ja meie punkt jääb mitte väga kaugele tagasi 😀 Vot see oli hea nail! Sest me väntasime ikka korralikult tagasi. Kaasaelajad autos olid üllatunud, et kuidas supernaised alles selles punktis on – novot, oleme lihtsalt super naised ja teeme ju distantsi pikemaks.
Igatahes oli see tagasisõit seda väärt – saime kiita kollast vesti kandvalt abiliselt, et ilusasti infotahvlil oleva info läbi lugesime. Ausalt – ainult üks lause jäi pähe kummitama, et koopad on külastajatele suletud. Niisiis asusime üles mägedelle, et jõuda meid kõiki natuke hirmutavasse koopasse. Tegemis on ikkagi tiimiga, kellel on vaja palju tegeleda ka oma hirmude ületamisega. Ja see on absoluutselt õige koht selleks!
Koopas oli külm, külm vesi ja meie tiim rühkis punkti poole korraliku auruvedurina – suust tuli seda nii korralikult, et oli raske kaarti lugeda.
Punkt leitud ja õnnelikult koopast välast – olime kõik väga rahul, e t seal ära käisime. Sest me kõik külastasime seda ju ikkagi esimest korda ja veel külastajatele mitte mõeldud ajal ja keeluajal. See on magus!
Oma mõtetest ma kõvasti koopas ei rääkinud, kui peast käis mitu korda läbi küsimus, et miks see külastajatele suletud on? Ja kuna on oodata selliste masside liikumisel varingut?
Väljas hakkas juba vaikselt valgemaks muutuma, kuid enne seda tuli meil veel turnida ratastega üsna järsul nõlval ja tuvastada oma koht ehk siis kuidas edasi. Sellega sai Aivi suurepäraselt hakkama ja saime veel aidata ka ühte teist segaduses tiimi, kes vaatamata sellele, et nad päris kindlad ei olnud, kus nad on, olid oma kolmanda liikme lähetanud ilma pedaaliteda rattaga! teele tundamtusse punkti võtma.
Ja siis saabus selle etapi kõige romantilisem aeg – saabusime taas külla, kus olime juba pimeduses viibinud. Pidu seal oli läbi saanud ja viinalõhnad ulatusid meie ninadesse. Sealt läbi olime juba siilid udus ja kindlasti pidime selle ka jäädvustama – selfi hommikuste xdriimi neiude moodi. Siiski kui teada, et seal taga on udu, on pilt väga hästi tehtud.
Ülejäänud punktide leidmine kujunes oodatust kergemaks ja siinkohal oli meil ka korralikult õnne.
Edasi tuli taas väike oma kaardi loomine ja otsustasime täitsa planeerimatult väisata Maardut kauem – vähemalt oli edasi-tagasi sõitmises omad võlud ja sain mälupilti ka ühe hommikuse kitse. Lõpuks leidsime tunneli ja edasi oli küll natuke segane, sest kaardil olev aerofoto ei aidanud sugugi tuvastada kus me oleme.
Võtsime ennast kokku ja vaatasime kõik juures olevad kaardid läbi ning lõpuks siiski tuvastasime oma tervat mõistust kasutades asukoha. Suundusime Maardu kanalitesse – meie ja kalamehed ja ei ühtegi võistkonda. Nautisime hommikut ja jalutasime ratastega mööda kanali äärt leides siit sealt ka mõne punkti.
Viimaks siis jõudsime südame põksudes kanuualasse – seekord lausa kolm tundi varem, kui oli märgitud kontroll aeg (on juhuseid, kus me lihtsalt sellesse ei mahu, kuna oleme oma distantsi meile omaselt pikaks ja füüsiliselt raskemaks keerutanud). Väike mõttepaus – väsimus oli meil kõigil juba, kuid siiski sai ühine otsus tehtud, et ilus ilm ja lähme proovime selle kanuu siiski ära. See kujunes üheks mõnusamaks ja nauditavamaks lõiguks. Ühe punkti otsustasin siis võtta joostes ja ujudes. Vesi oli mõnusalt soe ja selle punkti võtmine ei osutunud väga keeruliseks – juba väsitavam oli pikk jooks tagasi kanuualasse, kus tiimiliikmed mind juba rahulikult ootasid. Kivid tossudes, aga eesmärk silme ees!
Edasi tuli väike jooks – otsustasime, et eraldi võetavad punktid võtavad Sirts ja Aivi koos ja mina üksi, kuna punkt asus seal läheduses kus olin ka juba kanuupunkti võtnud. Selle punkti leidmine osutus oluliselt keerulisemaks, kui see algul paistis – ilmselt kõndisin sellest alguses lihtsalt mööda. Lõpuks peale pikka tihnikus rapisimist, leidsin punkti puu otsast. Kuna üleval paisitis nii ahvatlev liiva mägi, tegin kiire otsuse, et ronin sellest kiiresti üles ja teisel pool peaks olema juba tuttav tee, mis viib kanuualasse rataste juurde. Üles jõudes tabas mind üks hommiku helgem moment – ma jõudsin justkui Sahaarasse. Vaimustuses sellest pildist hakkasin jooksma, kuni olin jõudnud servani, kust sain mõnusa liu alla teeni teha.
Edasi panime vaimu valmis jooksuetapiks rabas. Kohale jõudes tabas meid aga meeldiv üllatus – kollastes vestides abilised palusid punkti ära võtta ja minema minna. See oli ilmselt kõige segadusse ajavam korraldus sellel etapil, kuna me ei saanud esialgu üldse aru, et see lõik on lihtsalt kõigile ära jäetud, Kahtlustasime juba, et kollastes vestides meestel on siiski parmudest nii villand, et nad tahavad ära koju. Teatasime veel, et üks meeskond läks alles kanuusse. Aga tegelikult oligi kõik ja saime ratastega finiši poole rühkima hakata!
Viimane selfi veel xdream’i sildi juurest, mis juhatas võistkonnad kenasti õigesse kohta ehk siis finišisse (ilmselgelt et meil ei oleks enam võimalust teekonda pikendada …).
Õnnelikult, väinud ja vapralt finišis. Seekordne siseturism oli tõesliselt seikluslik ja pakkus kõigile midagi – kes sai esimest korda käia Jägala joal, kes nautia rippumist sillalt alla ja kes koopas oma mõtteid mõlgutada, et millal mulle kogu see liiv kaela kukub ja enda alla matab.
Super tiim ja super naised! Tõesti seekordse xdriimi läbijad võivad endale kõik ühe korraliku pai teha ja uhkust tunda, et nad Eestimaad just selle kandi pealt saavad näha, tunda ja katsuda.
Õrna aimu sellest, mis ööpimeduses toimus saab xdreami vidjust:)
Sel korral LIHTSALT TULEB meie seiklus jäädvustada
Keelelisi eksimusi ja kirjavigu paluks mitte tähele panna, kuna arvan, et minu vererõhk pole senini NORMAL taset saavutanud.
Kogu üritus tõotas juba ette tulla stabiilselt ebastabiilne.
Äratus kell 6:30, asjad pakitud ja nokk Ülenurmele. Kohapeal pidi selguma, kas Helen stardib või mitte. Parklas ta seal ootas, põsk ilusasti punnis nagu hamstril. Ei tulnud siis selle peale, et see hambakliiniku reklaamnägu jäädvustada. Helen on meie Vaprake!
Kell 7:00 oli date kokkulepitud Aiviga. Temale kohaselt oli ta juba varakult valmis ja võttis läbi kaselehtede varasuvist päikest.
Järgnes emotsioonitu sõit Kiviõli poole. Tänu jäätisepeatustele polnud ka metsapeatusel saadud nõgesekublad väljakannatamatud.
Seekord polnud isegi võistlusnärvi, kuna tegemist oli ikkagi Aivi lapsepõlveradadega. Üritus oli juba ette kindlalt võidetud. Tõmbasime mundrid selga, rattad kaenlasse ja starti.
„Seekord võtame hästi rahulikult…. Nagu alati!:)“
START
Kõik aetakse lahku. Kuna õnneks olime Heleniga tugevalt orienteerumistrenni teinud sel kevadel ja lausa 2-l neljapäevakul käinud, siis polnud üldse muret, et Helen üksi selle loomastunud karjaga ühtevoolu 1A punkti võtma läheb.
Punktis 2 pidime kokku saama. Hetkeline paanika, kuna Helenit punktis polnud… Aga sealt ta siis tuli – teiselt poolt mäge nagu noor hirvepiiga punkti poole kepseldes ja hõikas vaid et saame kuskil ristis kokku. Tubli Helen!!! Tahtsin karjuda, nagu päriselt ka!!! Esimest korda üksi punkti minna võtma on sama nagu mul esimest korda üksi üle Riia ristmiku sõita vahtralehtede aegu.
Kolmandas punktis me juba šeikisime, kuna meie aju loogikakäärud polnud veel ülessoojenenud. Mina sain mõnda aega rägastikus ratast tassida. Lohutas vaid see, et ma polnud üksi-mingi noormees kepsles minuga paralleelselt kaasa. Kui küsisin, et kas talle ka ei meeldi rattaga sõita, siis vastuseks sain ainult urina… Kuulge, aga äkki see oli meheks muteerunud karu???
Pidime ristmikul jälle kokku saama- Aivi ja Helen juba ootasid ja puurisid kaarti, et miks kõik lähevad sinna, kuhu ei peaks minema. Punkt 21 on ju… On ju? Kuni hammustasime lahti ühe suurima selle xdreami pähkli, et punkt 3-le järgneb punkt 4, mitte 21. Kergelt naljakas oli olla. Tuustisime siis õiges suunas minema. Vahetusalas nägime Kristit, kes seekordsete vihjete pinnimisest pääsemiseks oli rääkinud Helenile Londonis viibimise legendi. Tore oli näha kuidas mõlemad olid üllatunud teineteist nähes – üks pidi peale hambaoppi rahulikul kodurežiimil viibima ja teine siis Londonis. Sõbrannade värk.
Edasi pidime orienteeruma mingite punaste lainete vahel – orienteerujad nimetavad neid vist kõrgusjoonteks. Kuna me olime ühe korra Ihaste etapil joonorienteerumist õppinud ja teada saanud, milleks kompass hea on, siis esimesed 2 punkti leidsime väga iizisti, kolmandaga panime kõvasti meetrit mööda. Tavaliselt oleks 800m köki-möki, aga lahtise kiviklibuga, kõrge paekivikallakuga karjääripervel turnides või metsalangetuse tagajärjel tekkinud rägastikus limbotades oli see kergelt öeldes piinarikas. No aga me andsime vähemalt karudele võimaluse meid näha.
Leidsime siis selle 7-nda ja seda mis toimus edasi ei suuda sõnades edasi anda. Me pidime ÜLE karjääri ujuma. Paadiga poiss (khm kena) lohutas, et siin on PÄRIS sügav ja vesi on ÜLE nulli. Sellest julgust saanud, võtsime ennast kohe paljaks (no peaaegu). Turvatunnet pidi tekitama üle karjääri veetud köis õhukummidega. Mul oli peas hurricane. Keelasin endal mõtlemise ära ja sööstsin Heleni järel vette. Esmalt tabas mind paanika, sest vesi oli JÕLE külm, ahmisin õhku, Helen tegi jalgadega mu nina ees vesiratast nii et koos õhuga ahmisin makku ka karget karjäärivett. Kuskil poole peal hakkas juba hea, sest keha ei tundnud enam. Läbiligunenud tossud olid rasked, edasi ei liikunud ja turvapoiss oli delikaatselt teise kaldasse tüürinud. I´m fine, I´m fine… I`m gonna die….
Helen ja Aivi olid millegipärast väga mures vahepeal, ehk oli see sellepärast, et mul vaid uppuva kassipoja hääl kurgust välja tuli, no ei tea… Jalad sai „maha“ panna siis kui käsi kallast puudutas. Sel hetkel olime kõik enda üle sigauhked – märjad, paljad ja uhked!
Ja nüüd annaks eesti keele õpetajatele etteütluseks ühe lause:
„Taavi ujus üle karjääri auto sisekummiga.“ Lihtsalt väike kõrvalepõige…ei midagi erilist…
Edasi oli tükk aega tavalist orienteerumist. Punktis 69 põrkasime kokku noormeeste tiimiga, kes oli õnnelikud, kuna tundsid, et neil on võimalik meile pähe teha ja eelviimasteks jääda. Ei jäta ka mainimata, et üks nende tiimi liige keeldus külma vette minemast ja kõndis 2 km läbi rägastiku. Jälle olime uhked oma vapruse üle. Tundub, et neile meie märjad T-särgid meeldisid, kuna nad ei kiirustanud ka jooksuliigutusi tegema. Khm…
Edasi tuli ratas kuni Kohtla kaevanduseni. See oli võimas lisaülesanne. Maa-all, niiske, külm ja kott-pime. Väga hullu foobiat ei tekkinudki. Lahe oli mutionu kohvik all kaevanduses, kus üks 50+ Pöial-Liisi saiakestega kupeldas. Võistlejatele on sellised röömud keelatud ja lindid ette veetud. Ei mingit maa-alust romantikat.
Järgmine ülesanne oli mäluorienteerumine. Punktis tuli kaart pähe õppida. Kui olime mõnda aega suusarajal hänginud, otsustasime tugineda teiste tiimide mälule, mis veab tavaliselt vähem alt, kui meie endi oma. Väga lahedad kiviklibumäed olid. Megakõrged! Megailusa vaatega!!! Nagu Ida-Virumaa Munamäed!!! Ülesronimisega ja allasaamisega oli nagu oli…
Suusaraja punkt oli meie jaoks nohu – vanad suusahundid ju tiimis! Punkt käes ja padavai edasi. Lisaülesanne punktis 21, kuhu me juba päris alguses kibelesime. Mäe all oli nö märklaud ja odaga pidi viskama tiimi peale vähemalt 25 punkti. No me saime 35, no pingutasime tsipa üle, no vähemalt nüüd teame, milles me head oleme.
Kuna kontrollaeg oli täis, siis üllatus-üllatus-kanuusse me ei jõudnud. Võtsime vahetusalas 2 x punkti – sisenemine ja kohe väljumine Hiljem saime teada, et see oli õige otsus, kuna kanuu pidi ikka sigaraske olema – 10 km ja vähemalt 2,5 tundi nühkimist.
Turistid nagu me olime, läksime hoopis ühe Tark Öökull nimelise põlevkivi hiidmikseriga selfisid tegema. Möödakihutavad tiimid pööritasid silmi, et nä neil on aega veel pilti teha. Jah, muidugi on, sest kõigest tuleb rõõmu tunda – nii spordist kui seltskonnast, sest ega me väga tihti kõik kolm kokku ei põrka.
Need karjääriserval grillijad oleks tahtnud küll ise ära grillida, sest selleks ajaks oli lihahimu juba silmanägemist võtmas.
Katja Vihmasabin saatis meid teel finiši poole. Asfaldilt tagumikule pritsiv vihmavesi pesi delikaatselt ära rattapükstel olnud kahtlase poritriibu. Tiim SSS võis rind ees, lokid lehvimas viimaseid punkte minna võtma.
Alguses muidugi jälle valesti, aga kuna Aivi oli terve võistluse truubipunkti oodanud, siis tema ennast eksitada ei lasknud.
Piiks-piiks ja finiš tuli!
![IMG_1610[1]](https://setukas.files.wordpress.com/2014/06/img_16101.jpg)
Väga lahe võistlus oli seekord, ikka päris xdream, nagu see võistlus olema peabki. Pehmod püsigu kodus. Võistlus ametlike valgete paberiteta hulludele!
Sõime, jõime seal siis meiegi.
Seejärel… konkurentidel on nüüd lubatud kadedusest roheliseks minna- A-raja esimesed ja B-raja viimased läksid sauna.
Aivi tegi veel enne ärasõitu tuisukohvid ja keerasime nokad Tartu suunas. 2,5h sõitu, ei mingit xdreami.
Kosel tankisime… VW on oma bensu!!!!!! korgiavaja NII essu kohta peitnud, et tekitasime selle otsimisega bensukas kerge elevuse . Aga on ju loogiline, et nupp on porgandipiruka all. Ruttu rohelise pupuga ja valge kirjaga püstol paaki (selgelt silme ees praegugi), Aivi lubas lahkesti veel pisut rohkem niristada, kui plaanitud ja kõik bueno.
Kui Haagele jõudsime, siis auto käi-vitu-misel kergelt köhatas, mis ei tekitanud minus mingit muret. Kõik oli veel VÄGA hästi! Kuni selleni, kui Helen küsis, kas mul on bensukas või diisel. Helen – see on PARIM küsimus, mida üldse said küsida ever! Ajastus oleks võinud olla nii paar tundi varasem.
Veri lõi pähe, käpad värisesid-ma tankisin bensiini diiselautosse ja mitte vähe Ja olin juba ca 100 km sõitnud otsa. Jääaja laisklooma naeratus tuleb silme ette-hehh, mina ve?!
Minu IKSDRIIM nüüd alles algas. Andrus oli kergelt nokastunud, appi tulla ei saanud. Aivi lendas kohale köögi lehtriga ja klaasipesuvedeliku kanistriga, teisalt tuli reaktiivina Andrei.
Haage bensukast muretsesime londiga kanistri (verry sexy), mingit saeõli 2 liitrit ja! 19 liitrit diislit. Tädi soovitas 1 liitrit Aivi autosse tankida… bensukasse. Ei tundunud isegi naljakas.
Ajasin selle kisselli kõik autosse, no aga ei kõlvanud talle. Turtsatas ja kõik, aku ka tühi.
Nii me seal siis lahku läksime. Aivi pakkus pelgupaika nii mulle kui ratastele, lisaks millegipärast soovitas tsipsa veini hinge alla keevitada. Ei lasknud 2 korda pakkuda.
Vähemalt olin Andruse viimase puhkusepäeva tema lemmiktegevusega sisustanud. Ta sai sussid auto alla visata! Koom pilt oli see, kui ta seal kraavipervel seda kisselli välja pumpas (eriti arvestades tema ametikohta). Millegipärast ootas ta 40 liitrise paagi juures 80 liitri koguse kanistritega. Ei tea kas lootis, et selle lollusega, millega naine hakkama sai, ka kütuse kogus paisub
Handimanist sai veel krokodillid hangitud, vuristasime paar tunnikest seal tee ääres viimaseid bensutilkasid VW soolestikust välja. Ja siis ta käivitus.
Seega tiimi SSS mitteametlik finišiaeg oli 01. juunil kell 15:58. Erilised tänud ergutusmeeskonnale!
Psss: Mu kuts Rommy kiitis porganipirukat taevani ja küsis juurdegi!
Sel korral juhtus nii…
otsustasin oma uut eluaastat tervitada silmale ilu ja kõhulihastele trenni pakkudes.
Tegelikult on ikka peamine leida süüdlane, kelleks sel korral on Kati, kes pikemalt mõtlemata 5 minutiga üritusele registreeritud sai. No ma siis mõtlesin ka, et miks mitte. Täitsa minulik üritus ju.
Broneerisin laua. Kultuurimajatädi rõhutas, et naised peaksid jalga panama kas madalad või pakema kontsaga kingad, kuna saal on äsja saanud uue põranda…:) Ahahhh?!
Kuna mu väike Helmi suudab kanda vaid maksimaalselt 5 naist, siis tuli valik teha. Lõpuks põrutasime Ruusale ikka kolmeraudsega-mina, Eva ja Aivi.
Kingitus oli fantastico. Ehk siis 28.06 Bocellit kuulama.
Sama tunne oli nagu oleks selle kõige kõrgema riiuli maasikamoosi purgiga pähe saanud. Aitäh!
Aga mis edasi?
Läksime pileteid lunastama-tädi ütles veel, et nende viie eurostega saab pärast hääletada. Aivi kohe uljalt uurima, et kus saab raha lahti vahetada… Tädi oli meile kupongid andnud.
Võtsin siis oma juustukuubikud ja tortillakrõpsud kaenlasse pluss kiisupildiga riidekotikesega paar rummijooki ja pidu algas.
Algas siis nii, et lae alla aeti ~7 meetrine redel, mida kolm meest all toestasid ja üks siis tippu ronis projektorit seadistama:) See oli huvitav…
Tunne oli üldse huvitav – nagu oleks keskaaegsele koolipeole jõudnud: seltskonnad kogunesid, sünnipäevad, kaetud lauad ja khm… lauad ikka lookas (minu piinlik hetk oma juustukuubikutega).
Seinale seatud ekraanilt sai jälgida kõrval, kontserdisaalis toimuvat. Tantsuks mängis ansambel Magnet, mis sai õhtu jooksul Aivi poolt ümberristitud ja mida ma siinkohal välja ei ütleks. Aga ega see ilusasti ei kõlanud nagu ka nende muusika.
Aga siis hakkas show pihta. Väga vinged etteasted. Lemmik muutus ikka õhtu jooksul paar korda. Lõpuks jäime pidama Pärnu kollektiivi Tuurit-tuurit etteastele. Meie südamed sulatasid punased püksid ja see mis sellega kaasas käis. Meie valiku kinnitas nende võit.
Ilma pärnakate punaste püksteta oleks kindlasti olnud (vähemalt minu silmis:P) shansud ka Vellodel, aga jätame neile võimaluse järgmisel aastal ennast uuesti tõestada:)
Super lahe üritus! Järgmise aastal jälle!:)
Stiilinäited:
Maire:
“Mika ma seda teen?”
Andrus:
“Ära siis mine…”
Sõnatult panen kompsud autosse, et Ülenurmele sõita, kust meie suur seiklus alguse saab.
3,5 h möödub kiiresti, juba me avastame ennast praamileminekut ootamas. Kuna samal ajal toimub ka Hiiu folk, siis on järjekorras igasuguseid – nii konkurente, lõhnakuusenuusutajaid, kui tuulest viidud tüdrukuid.
Tuul on võimas. Loodame, et ühtegi punkti mandril pole. Õhus on ärevust…
Kuskil kümne paiku õhtul jõuame ööbimiskohta. Tegu on magalaks ümberehitatud garaažiga. Õnneks on see seest suurem, kui väljast.
Oleme Siretiga suht väsinud ja kolime õige varsti oma “krematooriumi” lae all ja jätame Heleni härra Greyga omavahele.
Uni oli hea. Otsustame minna linna hommikust sööma. Helen ja Andrei teavad kesklinnas ühte head ja imearmsat kohvikut. Saiakesed ja kohvi maitsesid imehead. Mida veel osata tahta.
Aeg tiksub halastamatult sekundeid stardi poole. Loeme Heleniga oma geelid üle ja võrdleme maitseid… Seadistame Andreiga suure hoolega odomeetreid. Minu oma saab korda. Kõik sujub.
Õhtusöök, ehk meie lõunasöök kujuneb vaatamata ilusast, hubasest Rannapaargu kohvikust idiootlikuks. Tellimust esitades küsib Siret igaks juhuks, et kui pikk on ooteaeg. Vastatakse, et me oleme esimesed paberid köögi seinal, seega kiiresti.
Kui meie Siretiga 45 minuti pärast oma pasta kätte saame, on Andrei veel päris rahulik. Tunni ja 15 minuti pärast mitte enam nii väga:) Toit oli iseenesest maitsev ja keegi õnneks söömata ei jäänud.
Otsime veel oma stardinumbrid ära. Tädi palun üle vaadata võistlejate nimed, et kas kõik võistkonna liikmed on olemas. Ma soovitan tädil seda pigem hommikul küsida…:P
B-raja start on 22:40. Näeme ka A-raja starti. Peki Tiit pani esiridades padavai rullikutega metsa poole.
C-raja starti saatev ema kallistab kolme last ja rõhutab, et peaasi, et te metsast välja tulete.
Rattad tuleb rattaalasse jätta. Helen otsustab enne veel oma odomeetri pildituks teipida:)
Start on jooksuetapile. Väike närv on ikka sees.
Kristi on xdreamile truu nagu koer peremehele, mitte ühtegi vihjet. Ma arvan, et Helen kooli ajal ei aidanud Kristil spikerdada ja see siin on nüüd Kristi kättemaks… Isegi suured summad ei muuda tema meelt.
1 minut stardini. Kaardid lahti. Mitte essugi ei saa aru… Pekki-kõik aetakse lahku!!!
Esimene ülesanne on kaarditükikeste lõikamine ja puzle kokkupanek.Juba tasub ennast ära minu piiiisikene paanitsemine enne starti (olin vist 5 või 6 erinevat Hiiumaa kaarti kaasa võtnud). Lõin Eero Nõmme puhkemajast kaasahaaratud turistika asfaldile laiali ja punktide märkimineläks suht edukalt.
Hakkasime järjest punkte otsima. Väljas oli nagu paugupealt pimedaks läinud. Ja jube me leidsime ennast mingist traataia august läbipugemas ja saime ka varba märjaks. Esimesed kolm punkti leiame hästi, aga siis tuleb esimene ämber – plekist ja lilleline… Paneme kohe teele jõudes vasakule ajama. Oleks pidanud ühe tee võrra edasi minema. Aga neid Olekseid jagus meile sellel ööl veel rajale päris palju…
Viimastesse punktidesse joostes tulid juba rattaetapi omad vastu. Neid ei olnud mitte vähe… Eelviimases jooksuetapis, peale seda kui üks tädi küsis, et kas esimene punkt on võetud, saime me valgustatud… 1A, 2A, 1B, 2B, 1C, 2C – pagan, neid tuleb ju järjekorras võtta.Noh ütleme nii, et jumal kaitseb lolle ja joodikuid. Õnneks olime ainult ühe punkti võtnud vales järjekorras. Ühesõnaga tegime Tallinna kivileronimise case jälle ära, sest pidime nende kartulivagude ja krokodill-tigude juurde veel korra tagasi tulema.
Ongi kõik – uskumatu. Ja nüüd rattaalasse. Ülesanne odomeetri abil sihtpunktidesse jõudmine. Kui esimene lõik läbitud, sain aru, et mu odokas näitab aiateibaid… ja mis kõige parem – Heleni oma ka. Igasugused karvased ja sulelised lendasid peast läbi. edasi läks sõit tunnetuslikult. Ütleme nii, et mulle see tunne üldse ei meeldinud:)
Neljas punkt oli padrikus. Juhatati 80 m metsa ja mainiti, et need rattad, mis siin maas lebavad, on juba väga pikalt oma peata ratsanikke oodanud…
No ja sealt me läksime – bingo loto, aga punkti me leidsime. Aga – kus pool on rattad???
Me olime seal nii keerutanud, et ei saanud enam midagi aru. Ja nüüd algasid filmi Siin me oleme kordusvõtted. Üks vanem, fliisis ja Marati pükstes meesterahvas pöördus meie poole ja küsis Helenilt, et kas me otsime punkti. Helen vastas, et tahaks ratasteni jõuda. Papi siis seepeale, et kas meil kompass on? Järgnes piinlik vaikus. Seejärel hõikas ta, et tulgu me tema järgi. Härra Gandalf tõstis sõrme püsti, mõõtis tuule suunda ja pani ajama. Meie kolmekesi tema sabas. See oli elu koomika. Jõudsime teeni, mis oli mulle tuttav. JA SIIS!!!
pöörab papi ringi ja ütleb – EI, valesti sai. Ja paneb padrikusse tagasi, Helen tema järel. Pahviks löödud, aga jooksin Helenile järgi. Peas käis erinevaid vahvaid mõtteid sarivägistajast, kes meid oma onni meelitab…
Õnneks peale mõningat limbotantsu kuuskede all, vahel, ümber, keskel olime me asfaldil ja rataste juures. Peaaegu finiši tunne oli!
Papi seletas, et siit edasi ja vasakule tuleb siht ja olemegi 5-ndas punktis. Kui sõitma hakkasime, siis elgus peagi, et see on suht mõttetu üritus, see punkt leida.
Otsustasime, et läheme 6-ndat otsima. tagantjärele mõeldes oli see meie puhul hea otsus. Lohutas vaid see, et mingi naiste tiim otsis ka seda punkti, kuid nemad orienteerusid üldse vist mingit omaa kaarti mööda. Ohkasin kergendatult, minust on veel hullemaid orienteerujaid.
Et siis 6-s punkt. Lihtne-lennujaama tee – tee ja majakese ristumiskoht. Legend-kaeve.
See majake osutus kirikuks… Kirikuks, kust kostis kell 2 öösel jumalateenistust, kirikulaulu või mis iganes see oli. No mul keeras ikka ülemisel korrusel riiulid sassi.
Seda veel eriti peale seda, kui Helen VIST ILVEST nägi. Rõhutaksin mõlemat sõna eraldi-VIST, ILVEST.
Niisiis-vist ilves, kirik ja meil on vaja leida kaeve…
Üks võistkond juhatas meid mingi tee pervel oleva madala posti kaudu punkti otsima. No arvake ära, kas selliseid poste oli üks või rohkem…
Kuna olime minu kujutelmas surnuaial võistkonnana hargenud, siis mõtlesin, et käin kõik postide ümbrused siis läbi.
Padrik, rada lähebvahelt läbi, siin on kõvasti joostud. Siin peaks punkt olema. Kirikulaul kostub kõrvu, Heleni vist ilves… võtan maast roika, juhuks, kui keegi tahab minuga seal tutvust teha.
Huhh, ongi punkt. Helen ja Siret ka kohe tulid. Tehtud!!! Me saame siit minema!!!
Seitsmes punkt-lihtne. Alles valges nägin, kui suured kivid seal punktis olid, öösel nägin vaid orienteerumislippu. Vahetusala valvur tervitas meid kaasatundva häälega.
Jooksuetapp – 4 punkti 5-st. Ükski punkt pole meie orienteerumistaseme punkt st teed mööda punkti ei saa.
Selle koha leidsime kergelt üles, kust tuli metsa keerata. Aga üksik kivi keset padrikut-see tundus juba täna öösel korra läbitud teema.
Otsustasime, et üks jääb “kaldase” ja teised sukelduvad, See Valgas äraproovitud Kerdi tehnika toimis selle meeskonnaga suurepäraselt.
Teised punktid polnud ka elurasked, kuigi tõdesime, et kasulik on vahel lihtsalt seista ja oodata kuni kaasvõistlejad halastavad ja meid punktini juhatavad. See oli 100% Sireti punkt!
Jätsime vahetusala valvuri nukralt maha – lahkusid peaaegu viimased ratturid. Üks C-raja meeskond jäi veel vaid meist sinna maha. Teised rattad olid kõik kuhugi kadunud?!
Joonorienteerumine. B-rada sõelub meile ratastega vastu… Hea, et ma siis ei teadnud, kui palju me neist maas olime:)
Korjasime 2 punkti joonel suht edukalt. Rõhk taaskord sõnal suht, sest tegime päris palju sheikimist (krt läks valesti – lähme tagasi – oota – ei, see oli ikka õige tee – lähme tagasi).
ja sealt ta tuli – minu puuga pähe hetk!
No mina aru ei saa, mis krdi jõnksu me tegime. See koht kaardil ei ole mul isegi selge peaga arusaadavaks saanud. Se hetkel, kui me kellegi koduõuelketsijälgi tegime (uduõrn lohutus oli vaid see, et me polnud ainsad olnud). Arvasin endast ikka nii nagu ma arvata ei tahaks… Heleni küsimise peale – kas kõik on ok-palusin ma endale lihtsaltpisut vaikimisaega. Välja me sealt saime ja 15-sse punkti jõudsime.
Lisaülesanne – mis mulle iseenesest väga meeldis oma olemuselt (NB! enda jaoks – googelda, mis loom on dott! Ma kardan, et see on mingi kaitsevarjend, aga piinlik on ka kui KV-s töötavana ma seda ei teaks… aga nä… ei tea ja ei tea veel ka praegu kirjutamise ajal).
2 maja – lagunenud nõukaaegsed “häärberid” tuli läbi tuhrata ja kaardi fragmente otsida. Saime sealt jooned oma kaardile. Kolmanda joone ristumiskohad andsid meile 2 punkti, mida pidime hiljem võtma.
Daa – üks punkt on SAAREL. Hiiumaal on saar. Saar – saarel. Pilliroog oli kõvasti üle pea – tegime endast Väleki nooled ja pugesime läbi. Meri oli põlvini (kaardil on see koht Sääre nina-juhuks kui kunagi tulevikus otsite ujumiskohta Hiiumaal:p). Ja see saar, mida me otsisime, oli meist 100m kaugusel. Tegime siis baywatchi ja kalapediküüri.
See oli koht, kus maitses geel hea. Otsustasime, et pulgakommid jätame kanuu jaoks.
Ratta seljas teadvustas Helen, et 8 tundi on täis ja tema kell võttis TIME OUT.
Helen – kui me juba tegijad oleme, siis sponsoritelt nõuame esimesena kella, mis vähemalt 12 tundi vastu peaks. Või tegelikult… – kui me tegijad oleme, siis tegelikult käib see 8-tunni kell ka. Hea küll, las kell olla, parandame edaspidi oma vormi 4 tunni võrra;)
Jeee, kanuu ehk kandle punkt:p Kristi pidi meid ootama. Kristi ja magab!!!! Mis mõttes??? Meie otsisime teda nii kaua ja tema-läheb magama. Siret koputas autoklaasile Kristile tervituseks. Kristi näol olid korraga viha, üllatus ja rõõm.
Ja hetk hiljem oli sama emotsioon meie nägudel – viha, üllatus ja rõõm. Kanuud ei toimu!
Tuli võtta 3 jooksupunkti. Mina olin sigaõnnelik selle variandi üle. Helenil jäi taaskord 3-kesi kanuus käimata. Ju siis pole selle suurusega grupikanuu sulle lihtsalt ette nähtud:p
Jooks läks ludinal – meie maratoonor näitas taset ja lippas nagu noor hirv kadakapöösastes. Meenutuseks – see tanklapunkt oli tegelikult väga stiilipuhas. see oli kuskil aastast 1978, siis kui mina sündisin. Nii vana. Mhh, mitte mina vaid tankla.
Tagasitulles ootas meid lisaülesanne, kus saime ilusasti detailidest ruudu kokku, aga 1 “klots” jäi üle. Otsast pihta! Lõpuks saime sealgi oma piiksu kirja. Tore punktirahvas oli seal tegelikult!!! Aitäh, et meid ära ootasite:)
Nüüd rattaga tagasi joonte ristumispunkti otsima, mis pidi olema meie joonistuste põhjal sadamas. Müttasime seal omajagu, mida polnud, seda polnud ja me ei leidnudki seda punkti!!! Minu elamus seal oli üle raudsilla ronimine-oh mind foobikut, aga nä, mis võistlus inimesega teeb. Selle punkti õppetund siis, et ehk peaks joonestamises mõne eratunni võtma:)
Nüüd jäi põhimõtteliselt finišisse sõita. Veel 2 punkti ja Kärdla keskväljakult me ennast leidsimegi. Andrei oli ärganud ja ootamisest tüdinud, kui siiski rõõmus, et ei pea üksi mandrile tagasi minema.
Viimane lisaülesanne oli Kärdla tuletõrjetornis – all kolm jalkapalli kaenlasse ja Siret suundus kõrgemate sfääride poole, et tornist pallid allolevatesse jalkaväravatesse visata. Aeg muudkui läks. Küsisime korraldajalt, et kas tornis on võimalik ära eksida? Et äkki pistab Siret hoopis korstnast ea välja?:) Tegelikult oli seal olnud pisike ruut, kust Siret pidi koos kolme palliga ennast läbi pressima. Kolmas vise pihta ja jälle tehtud. Kunksmoori tantsu tahtsin teha. Piiks kirja ja finiši poole.
Hurraaaa!!!! Tehtud!!! Aeg 11 tundi ja 40 minutit. B-raja eelviimased:P
Mahalugemisel küsiti et kus me viimase võistkonna jätsime?:)
See ongi see tunne, mis ma sellistel üritustel käin – tohutu eneseületus, tohutult absurdsei olukordi ja tohutult positiivseid emotsioone.
Kojusõidul andis väsimus endast märku. Helenil olid juba saunamõnud merell ja Siretil oli tee jääs:) Praamil oli koeri sama palju kui inimesi (no peaaegu) -kes oli omanikuga copy-paste, kes värises nagu haavaleht ja kes kiunus nagu elu suurima pissihäda käes.
Kuskil kaheksa paiku jõudsin koju. Laste laagriasjad kõik pakkimata… Kell 24:00 lõpetasin. Pulgakommid panin neile laagrisse kaasa…
Magama läksin, siis tundsin nagu oleks mul ikka veel kiiver peas…
“Miks ma seda teen?”
🙂
 | Neeme, Aidu – kõike muud kui tur… |
 | Kaur, Aidu – kõike muud kui tur… |
 | Heily, Aidu – kõike muud kui tur… |
 | Ade, Aidu – kõike muud kui tur… |
 | Helem, Hiiumaa xdream 20-21. juulil… |
Positiivsete emotsioonide kogumik 