Aidu – kõike muud kui turistikas

Sel korral LIHTSALT TULEB meie seiklus jäädvustada
Keelelisi eksimusi ja kirjavigu paluks mitte tähele panna, kuna arvan, et minu vererõhk pole senini NORMAL taset saavutanud.

Kogu üritus tõotas juba ette tulla stabiilselt ebastabiilne.
Äratus kell 6:30, asjad pakitud ja nokk Ülenurmele. Kohapeal pidi selguma, kas Helen stardib või mitte. Parklas ta seal ootas, põsk ilusasti punnis nagu hamstril. Ei tulnud siis selle peale, et see hambakliiniku reklaamnägu jäädvustada. Helen on meie Vaprake!
Kell 7:00 oli date kokkulepitud Aiviga. Temale kohaselt oli ta juba varakult valmis ja võttis läbi kaselehtede varasuvist päikest.
Järgnes emotsioonitu sõit Kiviõli poole. Tänu jäätisepeatustele polnud ka metsapeatusel saadud nõgesekublad väljakannatamatud.
Seekord polnud isegi võistlusnärvi, kuna tegemist oli ikkagi Aivi lapsepõlveradadega. Üritus oli juba ette kindlalt võidetud. Tõmbasime mundrid selga, rattad kaenlasse ja starti.
„Seekord võtame hästi rahulikult…. Nagu alati!:)“
START
Kõik aetakse lahku. Kuna õnneks olime Heleniga tugevalt orienteerumistrenni teinud sel kevadel ja lausa 2-l neljapäevakul käinud, siis polnud üldse muret, et Helen üksi selle loomastunud karjaga ühtevoolu 1A punkti võtma läheb.
Punktis 2 pidime kokku saama. Hetkeline paanika, kuna Helenit punktis polnud… Aga sealt ta siis tuli – teiselt poolt mäge nagu noor hirvepiiga punkti poole kepseldes ja hõikas vaid et saame kuskil ristis kokku. Tubli Helen!!! Tahtsin karjuda, nagu päriselt ka!!! Esimest korda üksi punkti minna võtma on sama nagu mul esimest korda üksi üle Riia ristmiku sõita vahtralehtede aegu.
Kolmandas punktis me juba šeikisime, kuna meie aju loogikakäärud polnud veel ülessoojenenud. Mina sain mõnda aega rägastikus ratast tassida. Lohutas vaid see, et ma polnud üksi-mingi noormees kepsles minuga paralleelselt kaasa. Kui küsisin, et kas talle ka ei meeldi rattaga sõita, siis vastuseks sain ainult urina… Kuulge, aga äkki see oli meheks muteerunud karu???
Pidime ristmikul jälle kokku saama- Aivi ja Helen juba ootasid ja puurisid kaarti, et miks kõik lähevad sinna, kuhu ei peaks minema. Punkt 21 on ju… On ju? Kuni hammustasime lahti ühe suurima selle xdreami pähkli, et punkt 3-le järgneb punkt 4, mitte 21. Kergelt naljakas oli olla. Tuustisime siis õiges suunas minema. Vahetusalas nägime Kristit, kes seekordsete vihjete pinnimisest pääsemiseks oli rääkinud Helenile Londonis viibimise legendi. Tore oli näha kuidas mõlemad olid üllatunud teineteist nähes – üks pidi peale hambaoppi rahulikul kodurežiimil viibima ja teine siis Londonis. Sõbrannade värk.
Edasi pidime orienteeruma mingite punaste lainete vahel – orienteerujad nimetavad neid vist kõrgusjoonteks. Kuna me olime ühe korra Ihaste etapil joonorienteerumist õppinud ja teada saanud, milleks kompass hea on, siis esimesed 2 punkti leidsime väga iizisti, kolmandaga panime kõvasti meetrit mööda. Tavaliselt oleks 800m köki-möki, aga lahtise kiviklibuga, kõrge paekivikallakuga karjääripervel turnides või metsalangetuse tagajärjel tekkinud rägastikus limbotades oli see kergelt öeldes piinarikas. No aga me andsime vähemalt karudele võimaluse meid näha.
Leidsime siis selle 7-nda ja seda mis toimus edasi ei suuda sõnades edasi anda. Me pidime ÜLE karjääri ujuma. Paadiga poiss (khm kena) lohutas, et siin on PÄRIS sügav ja vesi on ÜLE nulli. Sellest julgust saanud, võtsime ennast kohe paljaks (no peaaegu). Turvatunnet pidi tekitama üle karjääri veetud köis õhukummidega. Mul oli peas hurricane. Keelasin endal mõtlemise ära ja sööstsin Heleni järel vette. Esmalt tabas mind paanika, sest vesi oli JÕLE külm, ahmisin õhku, Helen tegi jalgadega mu nina ees vesiratast nii et koos õhuga ahmisin makku ka karget karjäärivett. Kuskil poole peal hakkas juba hea, sest keha ei tundnud enam. Läbiligunenud tossud olid rasked, edasi ei liikunud ja turvapoiss oli delikaatselt teise kaldasse tüürinud. I´m fine, I´m fine… I`m gonna die….
Helen ja Aivi olid millegipärast väga mures vahepeal, ehk oli see sellepärast, et mul vaid uppuva kassipoja hääl kurgust välja tuli, no ei tea… Jalad sai „maha“ panna siis kui käsi kallast puudutas. Sel hetkel olime kõik enda üle sigauhked – märjad, paljad ja uhked!
Ja nüüd annaks eesti keele õpetajatele etteütluseks ühe lause:
„Taavi ujus üle karjääri auto sisekummiga.“ Lihtsalt väike kõrvalepõige…ei midagi erilist…
Edasi oli tükk aega tavalist orienteerumist. Punktis 69 põrkasime kokku noormeeste tiimiga, kes oli õnnelikud, kuna tundsid, et neil on võimalik meile pähe teha ja eelviimasteks jääda. Ei jäta ka mainimata, et üks nende tiimi liige keeldus külma vette minemast ja kõndis 2 km läbi rägastiku. Jälle olime uhked oma vapruse üle. Tundub, et neile meie märjad T-särgid meeldisid, kuna nad ei kiirustanud ka jooksuliigutusi tegema. Khm…
Edasi tuli ratas kuni Kohtla kaevanduseni. See oli võimas lisaülesanne. Maa-all, niiske, külm ja kott-pime. Väga hullu foobiat ei tekkinudki. Lahe oli mutionu kohvik all kaevanduses, kus üks 50+ Pöial-Liisi saiakestega kupeldas. Võistlejatele on sellised röömud keelatud ja lindid ette veetud. Ei mingit maa-alust romantikat.
Järgmine ülesanne oli mäluorienteerumine. Punktis tuli kaart pähe õppida. Kui olime mõnda aega suusarajal hänginud, otsustasime tugineda teiste tiimide mälule, mis veab tavaliselt vähem alt, kui meie endi oma. Väga lahedad kiviklibumäed olid. Megakõrged! Megailusa vaatega!!! Nagu Ida-Virumaa Munamäed!!! Ülesronimisega ja allasaamisega oli nagu oli…

Suusaraja punkt oli meie jaoks nohu – vanad suusahundid ju tiimis! Punkt käes ja padavai edasi. Lisaülesanne punktis 21, kuhu me juba päris alguses kibelesime. Mäe all oli nö märklaud ja odaga pidi viskama tiimi peale vähemalt 25 punkti. No me saime 35, no pingutasime tsipa üle, no vähemalt nüüd teame, milles me head oleme.
Kuna kontrollaeg oli täis, siis üllatus-üllatus-kanuusse me ei jõudnud. Võtsime vahetusalas 2 x punkti – sisenemine ja kohe väljumine Hiljem saime teada, et see oli õige otsus, kuna kanuu pidi ikka sigaraske olema – 10 km ja vähemalt 2,5 tundi nühkimist.
Turistid nagu me olime, läksime hoopis ühe Tark Öökull nimelise põlevkivi hiidmikseriga selfisid tegema. Möödakihutavad tiimid pööritasid silmi, et nä neil on aega veel pilti teha. Jah, muidugi on, sest kõigest tuleb rõõmu tunda – nii spordist kui seltskonnast, sest ega me väga tihti kõik kolm kokku ei põrka.
Need karjääriserval grillijad oleks tahtnud küll ise ära grillida, sest selleks ajaks oli lihahimu juba silmanägemist võtmas.
Katja Vihmasabin saatis meid teel finiši poole. Asfaldilt tagumikule pritsiv vihmavesi pesi delikaatselt ära rattapükstel olnud kahtlase poritriibu. Tiim SSS võis rind ees, lokid lehvimas viimaseid punkte minna võtma.
Alguses muidugi jälle valesti, aga kuna Aivi oli terve võistluse truubipunkti oodanud, siis tema ennast eksitada ei lasknud.
Piiks-piiks ja finiš tuli!

Väga lahe võistlus oli seekord, ikka päris xdream, nagu see võistlus olema peabki. Pehmod püsigu kodus. Võistlus ametlike valgete paberiteta hulludele!
Sõime, jõime seal siis meiegi.

Seejärel… konkurentidel on nüüd lubatud kadedusest roheliseks minna- A-raja esimesed ja B-raja viimased läksid sauna.

Aivi tegi veel enne ärasõitu tuisukohvid ja keerasime nokad Tartu suunas. 2,5h sõitu, ei mingit xdreami.
Kosel tankisime… VW on oma bensu!!!!!! korgiavaja NII essu kohta peitnud, et tekitasime selle otsimisega bensukas kerge elevuse . Aga on ju loogiline, et nupp on porgandipiruka all. Ruttu rohelise pupuga ja valge kirjaga püstol paaki (selgelt silme ees praegugi), Aivi lubas lahkesti veel pisut rohkem niristada, kui plaanitud ja kõik bueno.
Kui Haagele jõudsime, siis auto käi-vitu-misel kergelt köhatas, mis ei tekitanud minus mingit muret. Kõik oli veel VÄGA hästi! Kuni selleni, kui Helen küsis, kas mul on bensukas või diisel. Helen – see on PARIM küsimus, mida üldse said küsida ever! Ajastus oleks võinud olla nii paar tundi varasem.
Veri lõi pähe, käpad värisesid-ma tankisin bensiini diiselautosse ja mitte vähe Ja olin juba ca 100 km sõitnud otsa. Jääaja laisklooma naeratus tuleb silme ette-hehh, mina ve?!
Minu IKSDRIIM nüüd alles algas. Andrus oli kergelt nokastunud, appi tulla ei saanud. Aivi lendas kohale köögi lehtriga ja klaasipesuvedeliku kanistriga, teisalt tuli reaktiivina Andrei.
Haage bensukast muretsesime londiga kanistri (verry sexy), mingit saeõli 2 liitrit ja! 19 liitrit diislit. Tädi soovitas 1 liitrit Aivi autosse tankida… bensukasse. Ei tundunud isegi naljakas.

Ajasin selle kisselli kõik autosse, no aga ei kõlvanud talle. Turtsatas ja kõik, aku ka tühi.
Nii me seal siis lahku läksime. Aivi pakkus pelgupaika nii mulle kui ratastele, lisaks millegipärast soovitas tsipsa veini hinge alla keevitada. Ei lasknud 2 korda pakkuda.

Vähemalt olin Andruse viimase puhkusepäeva tema lemmiktegevusega sisustanud. Ta sai sussid auto alla visata! Koom pilt oli see, kui ta seal kraavipervel seda kisselli välja pumpas (eriti arvestades tema ametikohta). Millegipärast ootas ta 40 liitrise paagi juures 80 liitri koguse kanistritega. Ei tea kas lootis, et selle lollusega, millega naine hakkama sai, ka kütuse kogus paisub
Handimanist sai veel krokodillid hangitud, vuristasime paar tunnikest seal tee ääres viimaseid bensutilkasid VW soolestikust välja. Ja siis ta käivitus.
Seega tiimi SSS mitteametlik finišiaeg oli 01. juunil kell 15:58. Erilised tänud ergutusmeeskonnale!
Psss: Mu kuts Rommy kiitis porganipirukat taevani ja küsis juurdegi!