Kroonika Heleni sulest.
Laupäev. Hommikune uni tuli võimalikult pikaks venitada, sest oli juba ette teada, et kui kord unede maalt reaalsusesse jõuda, siis jõuab kohale ka see tappev palavus…
Meie tiimi mänedžer, abistaja ja transpordi eest vastutajal oli veel vaja samal päeval läbi kihutada palavas ja tolmus Elva rattaralli. Tiimi liikmed samal ajal tegelesid erinevate maiste asjadega – kes hoidis last, kes päevitas ja kes nautis Viljandis folki. Igatahes kella poole seitsmeks olime kõik koos, et startida Jõelähtmele.
Start hilines 7 minutit, kuid tee peal suutsime siiski vaatamata jäätise peatusele selle ajavahe tasa sõita ja olime stardipaigas kohal kell 9 õhtul. Ettevalmistuseks oli meil täpselt 1,5 tundi – et ennast ilusaks teha, varustus kokku panna ja veel mõned fotoshuudid teha, lisaks pakkuda fotograafi teenust ka teistele tiimidele. Kui unetu naiskond oli riietunud sobivasse “pidžaamasse” ja külge riputanud nii endale kui ka rattale igausugu valgustavaid vidinaid – peamine eesmärk loomulikult olla nähtav. Kuid nagu rajal tõdesime oli teiste nähtavus kordades olulisem, et meie ära ei eksiks ja näeksime kus punktid on.
Üllatused stardis algasid üsna varakult, kui B-rajale minejad stardi alasse sisenensid, lahendasid veel mõned A-rajal osalejad nupuülesannet. Meile see tempo loomulikult sobis, sest tark ei torma. Metsas kajas mõnus ajude ragin vastu ja sättisime ka oma ajud tööle – lootust väga ei olnud, kuna kahel meist oli puhkus ja kolmas liige oli liigse päikseannuse saanud. Seega osutus see pilvelõhkujate Sudoku oluliselt keerulisemaks kui igapäevaselt lahendatav Sudoku. Alguses oli küll mõte, et paneme miskit ära ja põrutame minema, kuid üsna kohe saime aru, et siis meil ei ole ju kellegi järel minna 😀
Lõpuks saime minema – liikumine sai mõtlesmisest võitu ja seekord võitis siiski sport, mitte ajutegevus. Liikumises kogu võlu ju seisnebki.
Kohe esimes punkti leidmiseks olime juba oma kaardi loomisega alustanud ja korraldajate antud kaardil oli meie jaoks ilmselgelt liiga lühike distants. Nii et asusime seda ikka juba kohe alguses enda jaoks pikemaks tegema. Lõpuks jõudsime esimese vesise sillaaluseni – ja seiklus algas. Peale esimest punkti tõdes meie kolmas tiimikaaslane, kes seni on osalenud ainult ühel etapil, eelmisel aastal öisel Hiiumaal, et seekord paistab ikka ekstreemsem olevat.
Seejärel jätkus seiklus Jägala joa juures, kus me ilmselgelt keerasime kihva ühe paarikese öise romantika ja ilmselgelt ei olnud antud juhul tegemist pimedas helendavate jaanimardikatega vaid täitsa ehtsate inimestega, kes hingeldasid ja valjuhäälselt punkti otsisid.
Eelnevalt olime tuvastanud, et märgade jalgade öö jätkub ja meil tuleb ületada rattaga Jägala juga ülevalt poolt. Südame põksudes astusime jõkke, keset jõge teatas Siret, et ta polegi kunagi Jägala joal käinud. Tehtud!
Järgmisesse punkti jõudsime ilma suuremate viperusteta ja seal ootas ees tuttav kollases vestis poiss, kes kurtis, et sooviks siiski rohkem sillal valves olla (eemalt kostusid hüüded ja rippusid alla mingid redelit meenutavad asjandused … aga keskendusime siiski järgmistele punktidele ja ei rutanud ette …).
Ilmselgelt osutus joonorienteerumine meie jaoks kohe alguses täiesti luhta läinud katseks – nii siis loobusime üsna varakult ja tegime targa otsuse. Kolmekesi me siiski metsa ei sukeldu, vaid vaatame, ehk õnnestub valgusvihule vastu joostes kasvõi üks punkt lähedusest leida. Mõeldud, tehtud. Punkt käes.
Järgnev on ilmselt kõige põnevam lõik kogu minu ekstreemi ajaloos – kõigepealt oli vaja teha valik, kes tiimi liikmetest läheb kõlkuma sinna redelit meenutavale trossile betoonvälja kohale. Väike arutelu – mind jäeti kohe välja, sest see silla äärelt üle astumine oli mulle juba suureks takistuseks Tartu etapil. Seega läks meie kõige julgem ja ilmselgelt ka kätes kõige rohkem jõudu omav liige – Aivi. Meil süda värises, midagi juhtus seal trossidel ja kostus hirmsat kisa, kuid pimedas oli siiski see ootamine väga pikk. Elasime suures adrenaliinijanus kaasa täiesti võõrastele võistkonna liikmetele, arvates loomulikult et tegu on Aiviga. Üks neist osutus siiski hilisemal vaatlusel lausa meesterahvaks. Aga siis korraga oligi Aivi meil selja taga ja see ilme oli …huvitav. Adrenaliini pahvak lõi meile näkku, Aivi – meie supertüdruku.
Tehtud, väike xdriimi-Aivi intervjuu rattaalast väljudes ja asusime teele järgmisesse punkti. Midagi keerulist ei saanud ju olla – aga võta näpust. Korraldajad olid seekord siis tavalise silla asemele leidnud mõnusa pika ripp-silla. Sinna jõudes oli seal korralikult sillaületajaid ja sild käis edasi tagasi nagu kiik. Aivi ilmselt ületas selle veel eelneva adrenaliini mõjul, mina sisendasin endale, et see ju ei kuku alla ….
See tehtud tuli midagi natuke maisemat. Saime korralikult kõik harjutada golfi palli lööke – pealampidega üksteisele õiget kohta kätte juhatades me seal murul pikutasime. Selle tegevuse juures oli oluliselt rohkem närvi ja keskendumist vaja, mida meil selleks hetkeks enam kellegil ei olnud.
Järgnev punkt oli ilmselgelt liiga lihtsas kohas ning me otsustasime mõne teise tiimiga lihtsalt ringi sõita. Punkt oli kenasti puu otsas ja kui seal olev mass selle avastas, tahtsid kõik kohe ahvi kombel puu otsa ronima hakata, kuid ruumi oli siiski üleval ühe jaoks. Asusin puu all organiseerima – siit üles ja sealt alla ja nii saame kõik üsna kiiresti punkti võetud. Öledud ja tehtud.
Edasi tabas meid täiesti teine kaart – oma arust sõitsime täitsa õiges suunas … kuni üks tiim teatas, et nemad otsivad juba ülejärgmist punkti sealt ja meie punkt jääb mitte väga kaugele tagasi 😀 Vot see oli hea nail! Sest me väntasime ikka korralikult tagasi. Kaasaelajad autos olid üllatunud, et kuidas supernaised alles selles punktis on – novot, oleme lihtsalt super naised ja teeme ju distantsi pikemaks.
Igatahes oli see tagasisõit seda väärt – saime kiita kollast vesti kandvalt abiliselt, et ilusasti infotahvlil oleva info läbi lugesime. Ausalt – ainult üks lause jäi pähe kummitama, et koopad on külastajatele suletud. Niisiis asusime üles mägedelle, et jõuda meid kõiki natuke hirmutavasse koopasse. Tegemis on ikkagi tiimiga, kellel on vaja palju tegeleda ka oma hirmude ületamisega. Ja see on absoluutselt õige koht selleks!
Koopas oli külm, külm vesi ja meie tiim rühkis punkti poole korraliku auruvedurina – suust tuli seda nii korralikult, et oli raske kaarti lugeda.
Punkt leitud ja õnnelikult koopast välast – olime kõik väga rahul, e t seal ära käisime. Sest me kõik külastasime seda ju ikkagi esimest korda ja veel külastajatele mitte mõeldud ajal ja keeluajal. See on magus!
Oma mõtetest ma kõvasti koopas ei rääkinud, kui peast käis mitu korda läbi küsimus, et miks see külastajatele suletud on? Ja kuna on oodata selliste masside liikumisel varingut?
Väljas hakkas juba vaikselt valgemaks muutuma, kuid enne seda tuli meil veel turnida ratastega üsna järsul nõlval ja tuvastada oma koht ehk siis kuidas edasi. Sellega sai Aivi suurepäraselt hakkama ja saime veel aidata ka ühte teist segaduses tiimi, kes vaatamata sellele, et nad päris kindlad ei olnud, kus nad on, olid oma kolmanda liikme lähetanud ilma pedaaliteda rattaga! teele tundamtusse punkti võtma.
Ja siis saabus selle etapi kõige romantilisem aeg – saabusime taas külla, kus olime juba pimeduses viibinud. Pidu seal oli läbi saanud ja viinalõhnad ulatusid meie ninadesse. Sealt läbi olime juba siilid udus ja kindlasti pidime selle ka jäädvustama – selfi hommikuste xdriimi neiude moodi. Siiski kui teada, et seal taga on udu, on pilt väga hästi tehtud.
Ülejäänud punktide leidmine kujunes oodatust kergemaks ja siinkohal oli meil ka korralikult õnne.
Edasi tuli taas väike oma kaardi loomine ja otsustasime täitsa planeerimatult väisata Maardut kauem – vähemalt oli edasi-tagasi sõitmises omad võlud ja sain mälupilti ka ühe hommikuse kitse. Lõpuks leidsime tunneli ja edasi oli küll natuke segane, sest kaardil olev aerofoto ei aidanud sugugi tuvastada kus me oleme.
Võtsime ennast kokku ja vaatasime kõik juures olevad kaardid läbi ning lõpuks siiski tuvastasime oma tervat mõistust kasutades asukoha. Suundusime Maardu kanalitesse – meie ja kalamehed ja ei ühtegi võistkonda. Nautisime hommikut ja jalutasime ratastega mööda kanali äärt leides siit sealt ka mõne punkti.
Viimaks siis jõudsime südame põksudes kanuualasse – seekord lausa kolm tundi varem, kui oli märgitud kontroll aeg (on juhuseid, kus me lihtsalt sellesse ei mahu, kuna oleme oma distantsi meile omaselt pikaks ja füüsiliselt raskemaks keerutanud). Väike mõttepaus – väsimus oli meil kõigil juba, kuid siiski sai ühine otsus tehtud, et ilus ilm ja lähme proovime selle kanuu siiski ära. See kujunes üheks mõnusamaks ja nauditavamaks lõiguks. Ühe punkti otsustasin siis võtta joostes ja ujudes. Vesi oli mõnusalt soe ja selle punkti võtmine ei osutunud väga keeruliseks – juba väsitavam oli pikk jooks tagasi kanuualasse, kus tiimiliikmed mind juba rahulikult ootasid. Kivid tossudes, aga eesmärk silme ees!
Edasi tuli väike jooks – otsustasime, et eraldi võetavad punktid võtavad Sirts ja Aivi koos ja mina üksi, kuna punkt asus seal läheduses kus olin ka juba kanuupunkti võtnud. Selle punkti leidmine osutus oluliselt keerulisemaks, kui see algul paistis – ilmselt kõndisin sellest alguses lihtsalt mööda. Lõpuks peale pikka tihnikus rapisimist, leidsin punkti puu otsast. Kuna üleval paisitis nii ahvatlev liiva mägi, tegin kiire otsuse, et ronin sellest kiiresti üles ja teisel pool peaks olema juba tuttav tee, mis viib kanuualasse rataste juurde. Üles jõudes tabas mind üks hommiku helgem moment – ma jõudsin justkui Sahaarasse. Vaimustuses sellest pildist hakkasin jooksma, kuni olin jõudnud servani, kust sain mõnusa liu alla teeni teha.
Edasi panime vaimu valmis jooksuetapiks rabas. Kohale jõudes tabas meid aga meeldiv üllatus – kollastes vestides abilised palusid punkti ära võtta ja minema minna. See oli ilmselt kõige segadusse ajavam korraldus sellel etapil, kuna me ei saanud esialgu üldse aru, et see lõik on lihtsalt kõigile ära jäetud, Kahtlustasime juba, et kollastes vestides meestel on siiski parmudest nii villand, et nad tahavad ära koju. Teatasime veel, et üks meeskond läks alles kanuusse. Aga tegelikult oligi kõik ja saime ratastega finiši poole rühkima hakata!
Viimane selfi veel xdream’i sildi juurest, mis juhatas võistkonnad kenasti õigesse kohta ehk siis finišisse (ilmselgelt et meil ei oleks enam võimalust teekonda pikendada …).
Õnnelikult, väinud ja vapralt finišis. Seekordne siseturism oli tõesliselt seikluslik ja pakkus kõigile midagi – kes sai esimest korda käia Jägala joal, kes nautia rippumist sillalt alla ja kes koopas oma mõtteid mõlgutada, et millal mulle kogu see liiv kaela kukub ja enda alla matab.
Super tiim ja super naised! Tõesti seekordse xdriimi läbijad võivad endale kõik ühe korraliku pai teha ja uhkust tunda, et nad Eestimaad just selle kandi pealt saavad näha, tunda ja katsuda.
Õrna aimu sellest, mis ööpimeduses toimus saab xdreami vidjust:)
Positiivsete emotsioonide kogumik 