Alapealkiri 3+5
Et kõik ära rääkida, tuleb alustada…
Seekord alustasime ettevalmistustega eriti vara. Oi ei, mitte et me trenni teeks või midagi. Tellisime lõpukleidid, millele isegi Maksu- ja Tolliamet põhjaliku pilgu peale viskas:)
Andrus oma autot seekord meile laenata ei raatsinud-rääkis midagi pekkis mootoririhmast ja slikkidest rehvidest. No eks ta polnud veel eelmisest xdreamist saadud traumast toibunud:p
Aga siis- minu Helmi keeldus kategooriliselt endale päitseid pähe panema laskmast ja katuseraamiga ligi ei lasknud. Tund enne väljasõitu!!! Egas midagi… kasutusele läks siiski vana sissesõidetud suksu vaatamata kõikidest kiiksudest.
Meie manager seekord kaasa tulla ei saanud, kuid see-eest seisis selle eest hea, et meil võimalikult hea oleks:) Aitäh sulle Andrei!
Pakkisime kergelt kaame Heleni autosse (ma ei tea, mis tal selle auto vastu oli) ja KOHE diislit tankima, sest mul on mälu nagu äädikakärbsel 0,0007 sekundit. Seni kuni Aivi oma maist varandust autosse taris, väisasin Haage tanklat, kus mul olid shansud jälle mehele saada:) Värskelt Soomest naasnud kutid rolleriga, urrrr…
Kuna ürritus oli seekord riigi teises otsas, siis et vältida starti hiljaksjäämist, hakkasime juba reedel sõitma. Valisime Navi soovitusel lühima teekonna (mis õnnestus meil ajaliselt kõige pikemaks venitada (aga see ei üllata enam meid endeidki)). Neli tundi kõhulihaste trenni ja olimegi kohal. Teel arutasime, et meile oleks vaja rajale ühte Tädi ÄPPi (Kuuse Lembitu emast sugulast), kes meie teekonda käreda häälega kommenteeriks: “Kuhu te nüüd lähete?” Panite jälle mööda!” “Siin ei ole enam ühtegi punkti-te olete finishis!” jne. Aivil käpp sees, lubas arendajad ette võtta:)
Vahel oleks tahtnud küll silmamunadele klaasipühkijaid, sest pilt oli naerust ähmane. Seetõttu tunduski, et olime juba vahel Rakveres, Iisakus, Järvevana teel ja Aafrikas.
Kell 23 olimegi kohal.
Reklaamipaus:
Kui keegi otsib majutust Haapsalus – siis kuue käe ja 30 varbaga soovitame Siili puhkemaja. Siilitädi Tiiu oli ülihoolitsev ja armas. Siinkohal veelkord suur aitäh talle!
Kuna väsimus kiskus kreeni, siis varsti magasime õndsat und.
Hommikul koheselt algas meie selfimaraton – maja ees ja maja taga:
Siiliromantikud
Lennuilma testimas
Minek
Salomoni reklaamjalakesed
Hea, et starti jõudsime:) Selgus, et meie SI pulgad ei vasta raja keerukusastmele, tuli rentida. Ikka veel ei anna me alla ega lähe C rajale. Veel mitte.
Helen tegi stardis kosmonautikat soojenduseks. Väike Salomoni reklaamselfi ja start!
Kõigepealt algas Haapsalu linnusemüüride vallutamine-hordides võistkondi tungles müüridel. Meie… jälgisime ja kuulasime hoolega – kes-kuhu… nagu ikka;)
Loogika polnud meid seekord maha jätnud. Trajektoor paika ja liduma- 8 jooksupunkti. Kuna ikkagi viimane etapp sellel aastal, siis otsustasime üritust täiega võtta ja ei visanud ninaga ka veepunktile. Enne jälgisime pisut muidugi, kui pikad on reaalselt noormehed, kes enne meid veest välja kahlasid. Silmamõõdu järgi vesi üle strateegiliste piirkondade ei ulatu, seega minek.
Paat! Peale seda kui kuulsime uudist Kohvri:p röövimisest – leidsime, et kõige tähtsam on leida paat! Olemas! Helen muidugi leidis lisaks veel valusa traadi…
Aivil veel sokk katki ja vill kannas.
Edasi kiskus asi spordiks- jalg oli kerge ja punktid jooksid vat et ise sülle. Rattaalas viskasime Heleniga soojendusdressi maha. Rongiülesanne oli huvitav- huvitavam oleks muidugi siis kui ma saaks siia kirja need mõtted Aivi peast, kes ühel hetkel (mingis kitsas kangidega konservipurgis) otsa ringi keeras ja välja tormas.Tema silmist oli näha, et ta palus ajalool sellest vaikida. Jaaa, ega see juhtimine (kangijuures olek) kerge pole;)
Edasi! Aivi rattal hakkasid käigud streikima. Tegime vahetust, sest eks tean paremini, kuidas sellist vana isast taltsutada. 53, 54, 55 tšekk!
Džuudopoiss uurib asja;)
Ja siis tuli ära! Rehv puruks. Esimest korda kogu meie xdreami ajaloos. Tavaliselt ma ei ropenda, isegi mõttes mitte. Onju;) 17 punktis tuli pöial püsti visata ja hääletama hakata. Abivalmid tüdrukud korraliku tagavaravarustusega tiimist numbriga 286 laenasid meile kummi. Ma saan hakkama vahetusega, no pean saama, ma olen ju näinud…või siiski mitte…
Sügav kummardus Kalamaja seenioridele abi eest! Poisid olid kummiga osavad- eriti arvestades, et suutsid vihmaussist boamaojämeduse sisekummi välja puhuda:) Tänutundega dzuudopoistega õhtune deit kokkulepitud, jätkasime võistlust. St vähemalt seeniorid tundusid võistlevat või vähemalt innustunult punkti otsivat.
Sõitsin siis… lausa kuskil 50 meetrit sõitsin ära, kui kumm jälle vuss tegi. I´m fine, I´m fine…
Vahel on ikka hea, kui jäär oled. Ajad sarved sirgu ja sõidad ka katkise rehviga. Läbi häda vänderdasin Kiltsi lennuvälja teise otsa. Ainus rajalõik, kus oleks teoreetiliselt saanud kiirust arendada… Arvan, et tegin rajarekordi aeglussõidus.
Kus häda kõige suurem, seal Inglid kõige lähemal:) Neilt siis teine varukumm.
Seeniorid aktsioonis vol 2
Katki, kõik kumm on katki…
Teist korda kumm vahetatud, saime edasi minna. Üks seenior teadis täpselt kus üks punkt on. See legendi järgi “väga suur vana maja” ei tundunud küll “angaari eesavana”, aga vahet pole. Piiks-piiks ja 58 punkt käes.
Tekkis õhkõrn lootus jõuda kanuusse. Palgihunniku juures väike selfi ja edasi.
Kes palgile ei roni, see punkti ei saa
JÄLLE!!! SOSS-kumm katki!!! Enam ennast ei häbenenud-karvased ja sulelised lendasid krigisevate hammaste vahelt läbi. Lasin edasi katkise rehviga-hääl oli selline nagu hiidüraskid oleks kodarates kinni.
Siin ei ole kala…
Helen sai ennast ületada ja muuseas jõge ka. Kaks palki olid selleks ajaks kui meie sinna jõudsime juba pea et vee all.
Edasi tuli leida parimaid võimalikke variante et vähim kogus trahvipunkte koguda. Mina läksin oma ellipsikujulise ja hüpervibreeriva rattaga 22, Helen, Aivi rattaralli punkti lantima.
Rügasin mingit pikka sirget kergliiklusteed, mille otsa võis aimata… Mingi vanaema sõitis turukorviga rattaga mööda, lapselapsed kolmerattalistega sabas. Tädi muretses, et lapsed sabas püsiksid. Minu jaoks oli nende tempo liig, mis liig…
Sadulas istuda ei saanud, sest siis oli veel hullem sõita. Kes on spordiklubis spinnis püstijalu raskeima raskusega ratast vändanud, need ehk aimavad seda naudingut. Joosta oli veel hullem, sest eelmise päeva naerukrambid olid nüüd issjase kombel jalgadesse löönud.
No ära ma vänderdasin. Lõpuks polnud isegi häbitunnet enam ammulisui vahtivate möödujate ees:)
Mina kaarti ega legendi lugeda ei suutnud-lihtsalt padavai Aivi ja Heleni järel kanuualasse. Kontrollaega jõudsime! Vahel on kasulik lõpus olla, jääb pool piina olemata. Sõbralik soovitus kaldast minna kahekesi, kui me vagusid vette künda ei taha. Raskeim last üle parda ja nii ma seal neile kaldast lehvitama jäin. Lonkisin tagasi rattaalasse, et jalgu sirutada. Pööritasin silmi, kui Kristi küsis, miks me kanuusse joostes läksime, et me olevat ainukesed… Rõhutan veelkord- me keegi pole kaitstud selle eest- millal kellelgi miski kiiks välja lööb. No meil lõi seekord tähelepanuvajadus. Okei, tegelikult oli see solidaarsus ja kaastunne mu sõpradelt, kes halastasid, et ma oma vokist korrakski maha sain. Muahh!
Edasi siis rollingride. Aivi rullima ja meie Heleniga katsetama, kui hästi veel üks ratas kahest tervest vastu peab. Pidas! Eks see suht seksikas vaatepilt oli;) Oleks teadnud, oleks sildi “lai veos” Pee peale kleepinud. Nii ma seal siis konnaharjutust tehes väntasin, Helen pulga peal. Juhitavus ja nähtavus olid nullilähedased- edasi liikusime inertsist.
Leidsime väääikese pingutusega mõlemad puupunktid üles (ma ei tea kuidas 33A-d oli võimalik legendi järgi rullid jalas võtta???). Aga eks mul ole heledad triibud ka juustes ülekaalus. Tagasi vändates peatas üks vanem vene papi ja pakkus, et VAM PAVESTI? Ju oli lummatud meie tagantvaatest ja ajas gaasi ja piduri segamini ja et ennast vabandada, siis pidi midagi küsima. Mul niigi tegemist et teel püsida-kilkasime et NENADA ja nii ta läks.
Segasime oma tagasijõudmisega Aivi piknikku.
Piknik
Igav liiv ja tühi väli
Otsustasime oma viimaseid jõuvarusid säästa õhtuseks lõpuürituseks ja otsejoones finišisse sõita st mina kahe rattaga ja Helen joostes.
Õnneks jäi meie siilipesa tee peale ja jätsin oma ratta suurima röömuga sinna häbenema. Arvan, et sellist finišit polegi varem tehtud-tandemfiniš- Helen pulgal. Ehh kahju, et sellest romantikast keegi pilti ei teinud.
Jõudsime lausa 7 minutit enne ennustatud aega ja finiši sulgemist:) Trahvi pole ka vist kunagi nii suures koguses kogunud- oma 10 tundi saime reaalsele otsa:) Ja sorry seeniorid, et teile pähe tegime… me andsime endast parima et kaotada:p
Seekord siis 3+5 seiklus (3 tundi terve kummiga ja 5 tundi katkisega). Emotsiooni rohkem kui rubla eest!
Finito
Vaprad varbud
Lõpuks sai asuda asja kallale, milleks me üldse xdreamil käime ehk siis lõpupeod:) Kuna meie finišeerisime siis kuivõitjad poodiumile astusid, siis otsustasime iisilt teikida. Nautisime sauna ja triikisime kostüümi. Aivi isegi liiga hoogsalt:P Aga ta pidigi meil lõpuks etendama rolli Imelistest, kus keegi tegelane keepi pidi propellerisse lendas:D Nagu päris!
Superwomanid aktsioonis
Kormoranidega
Kella 23 olime kohal. Laval olid libaUntsakad. Õnneks oli spordijooki kaasa võet, et reaalsus liiga valus poleks. JA õnneks olid bändipoistel ka teine kostüüm kaasas ja Kormoranid (alias Nüri Türi, kes aretasid oma nime bändi Häbelikud Mokad järgi…) läksid meile juba tunduvalt paremini peale.
Supernaised ajasid oma kuldsed botased kuumaks ja alustasid lennukatseid.
Meile nii meeldib tantsida, aga me ei oska…:p Oli tore!!! Kahju ainult, et enamus tublisid sportlasi oli selleks ajaks jalga lasknud.
Meiega võib julgelt ühendust võtta, kui soovite vihjeid energia jagamise ja prioriteetide seadmise osas:)
Otsustasime ka kohaliku klubi üle elada. Tubli Navi tiirutas meid linna mööda. Lõpuks ka kohale.
Nuuh, ütleme nii, et oleme ka hullemaid klubisid näinud. Küll vähe, aga olgu see neile komplimendiks. Kuna meil oli lennuilm ja muusika esialgu tantsitav, siis võtsime julgelt pool saali endale. Ühel A-rajakast noormehel selgus olevat sünnipäev, värbasime ta osavalt oma tiimi. Kui soovid, muretseme järgmiseks aastaks särgi ka;)
Kella 3 ajal said ka meie jõuvarud otsa. Tankisime nurgalt ühe pitsa kaasa, lubasime kuldsetele tossudele puhkust ning sõitsime taksoga pessa.
Superpapud
Lubame, et kui me nii vanad oleme, et F-rajalegi enam ei lasta, siis tuleme appi korraldama. Korraldajatele superkalli ülivaffa aasta eest!
Tagasiteel ei saanud me samuti normaalsed olla. Eriti armsasti kutsus suur ristikupõld ja Tartu maanteele olid lausa kohustuslikud selfimärgid üles pandud, millest ei tohtinud mööda sõita.
Ritsikad ristikus
Kohustuslik selfimärk
Rull and ride
Ja nüüd “How I would recruittttttttttttttttttttttt……………………..
Piiks-piiks!!! Äratus!!! Kell 6:20
Algab päev, päiksetõusust kaunim seeee!!!!
Positiivsete emotsioonide kogumik 